Orav läheb sanatooriumi

Võtsin vastu otsuse, et sel suvel lähen ma puhkusele. Pole seda tempu teinud juba 93 aastat, ainult aastase maimukesena, kui mul veel täit aru peas ei olnud, lubasin endale logelemist, hiljem olen ma aga alati ametis olnud. Muidugi, koolist tehti meid suvel lahti, aga ega see siis puhkust tähendanud, ma pidin ju siis isa põllutöödes aitama. Ja hiljem oli mul tibladega nii palju tegemist, et mingitele suvemõnudele ei saanud mõeldagi. Ega ma praegugi ei mõtleks, sest olgem ausad – teha oleks palju, aga ma lihtsalt tundsin korraga, et ei jaksa enam. Pean natuke hinge tagasi tõmbama ja tervist kosutama.

Asi on ju selles, et need uued inimesed seal Toompeal, kellel ma silma peal peaksin hoidma, on kõik kole noored ja väledad. Mina, vanainimene, ei jaksa neid kuidagi püüda, justkui kutsikad lipsavad jalge vahelt läbi ja punuvad pahandust tegema. Varemalt need Kallased ja Siimannid, Savisaared ja Laarid – nemad olid kuidagi aeglasemad, nendel sai ikka sabast kinni. Siis võis kurivaimu sakutada ja küsida, et miks sa teed nii, kas sul häbi ei ole! Mine pane see asi kohe tagasi! Aga need uued on nagu sääsed, sa kuuled küll, kuidas ta kange pininaga tuleb, sa näed ära, et see inimene on paha peal väljas, on kuskil restoranis mitme tuhande eest õginud või mitu nädalat Tartus hotellis peesitanud ning läheb nüüd jumalarahus riigikogu kantseleisse, et kõik see lõbu talle riigi kulul kinni makstaks. Jah, sa näed, et ta põrsas läheb, aga sa ei saa talle midagi teha, sest ta on nii kiire. Haarad küll, aga kus sa... Juba kadunud. Minu, vanainimese käsi on säherduse eluka püüdmiseks liiga aeglane. Omal ajal see niimoodi ei olnud, siis ma olin nagu välk. Tarvitses ainult mõnel tiblal nina kuskil välja pista, kui ma talle juba äsasin. Aga praegu ma enam niimoodi ei suuda. Ikkagi 95. eluaasta kukub septembris. Seda on palju. Sellepärast ma otsustasingi, et käin korra sanatooriumis ära, võtan seal mudavanne, puhkan, joon mineraalvett, lasen ennast tohtritel süstida ja mudida. Siis sügisel lähen uue jõuga Toompeale ja võtan need uued ette. Jumal, kui mitu põlvkonda poliitikuid ma olen välja koolitanud! Ei pääse need uuedki, küll ma neist inimesed teen.

Seniks katsusin asjad sedasi seada, et minu äraolekul riigis midagi väga hullu ei juhtuks. Hea sõber Riho Rõõmus lubas selle eest hoolt kanda, et kõige lollimad minu puhkuse ajaks Õllesummerile tara taha pannakse, nii et nad linna peal pahandust ei saaks teha. Loodan, et sellest on abi ning juuli tuleb Eestis turvaline.

Augustis olen ma aga jälle platsis nagu viis kopikat.

Alati teie Ivan Orav