“Tõesti või?” pomiseb ta. “Ega ma siis meelega, sa tead ju küll...”

“Mida ma tean? Mina tean seda, et ma olen sulle sada korda rääkinud – püsi kodus, kui sul jälle need vanad hädad külge tulevad!” õiendab Ingrid. “Kas siis haigena tööl käimine on mingi kangelastegu? Ainult ordeneid levitad! Ausõna, linn on praegu ordenitega inimesi täis ja kõik ütlevad – Rüütli käest sain! Mõnel on päris suur kohe! Küll on piinlik lugu!”

President köhib voodis vaevaliselt.

“Siis on paha lugu küll,” ohkab ta. “Vaata, see on kohe nagu needus, et alati mul tuleb see tõbi just veebruaris kallale. See on sellepärast, et pole õiget talve. Hirmus niiske on ja nagu natuke tuult ka veel saad, siis ongi valmis.”

“Oh, ära räägi, ilm ei puutu asjasse,” vaidleb Ingrid. “See on sul juba krooniline. Vene ajal lõi see lihtsalt juba novembris välja, oktoobripühade paiku. Siis sa ka köhisid ja aevastasid mis hirmus, kõik inimesed, kes lähemale tulid, said sinu käest ordeni. Sul lõigati isegi adenoidid välja, aga see ei aidanud, tõbi oli juba liiga sügaval.”

“Ikka külmast on see, näed, suvel ei anna ma kellelegi ordenit,” seletab Rüütel sängist.

“See veel puuduks!” turtsub Ingrid. “Vaata et sa nüüd enam tööle ei roni, enne kui tervis täitsa korras!”

“Ei, ära karda, ei lähe ma kuhugi. Pikutan hea meelega.”

Ingrid klopib vanamehe padjad kohevamaks, sätib tekki ja lubab jõhvikamahla kuumaks ajada. Aga enne kui ta kööki jõuab, hakkab telefon hirmsasti plärisema ja Ingrid võtab toru.

“Halloo!”

“Tere, Lagle Parek siin, Pirita kloostrist!” kõlab ärritunud naisehääl. “Kas proua Rüütel? No öelge, millega teie abikaasa ometi hakkama on saanud! Meie õpetaja Vello Salo sai tema käest preemia!”

“Mida?” karjatab Ingrid. “See on vale! Jah, Arnold on praegu haige ja mitu inimest on tema käest ordeni saanud, aga preemia – ei, see on täitsa võimatu! Kas teil häbi ei ole minu mehe kohta sellist juttu rääkida!”

“Mispärast minul peab häbi olema!” pahandab Lagle Parek torus. “Jutt on jumala tõsi, teie Arnold andis meie preestrile preemia!”

“Ei andnud! Mida te laimate!”

“No aga kust siis Vello Salo selle preemia teie meelest sai? Pühast vaimust või? Lubage naerda!”

“Ja kust mina seda teadma pean? Kes teab, kus ta käis. Mõni ime siis – preemia! Tänapäeval ei üllata see kedagi. Ma ei saa ainult aru, miks minu abikaasat siia segada tahetakse. Ma lugesin just hiljuti lehest, et Herta Elviste Vanemuisest sai ka preemia.”

“No aga tema on ju näitlejanna!” turtsub Lagle Parek. “Näitlejannad saavad muidugi alailma preemiaid, nemad elavad sellist elu! Aga Vello Salo on munk!”

“Oh, ärge olge nii naiivne, proua Parek. Mis munk! Mehed jäävad ikka meesteks.”

“Kuidas te räägite!”

“Nii nagu asi on. Olge nüüd mõistlik, armas proua! Katsuge ometi loogiliselt mõelda – no kuidas oleks minu eakas abikaasa saanud teie preestrile preemiat anda? Küllap see on ikka mujalt pärit – kas mõnelt Ļüriilt või komisjonilt...”

“Oh, ma ei tea...” hakkab Lagle Parek korraga nutma. “Teil on vist õigus. Aga teate, see oli nii kohutav elamus! Saate aru, see preemia on väga suur! Ja täna hommikul kui isa Vello teenistust läbi viis, siis ma nägin seda. Saate aru, mina nägin ja kõik teised nunnad ka! Me just laulsime, ja siis korraga... ”

“No nägite, siis nägite. Miks te teete sellest nii suure numbri? Te olete ju ometi täiskasvanud naine.”

“Oi, seda küll, aga ikkagi... Teate, mina olen väga usklik!”

Ingrid kuuleb, kuidas teine nutta tihub ja ta meel läheb härdaks.

“Ärge nutke, proua Parek,” ütleb ta. “Teate mis, sellist asja ikka juhtub. Mehed on juba kord sellisteks loodud. Ma ütlen teile midagi – ka minu mees sai nooruses Moskvast preemia. Tegelikult isegi mitu korda.”

“Mida te siis tegite?” küsib Lagle Parek nohuselt.

“Mida mul teha oli? Leppisin sellega! Aga ma lohutan teid, see preemia kulub kiiresti. Kindlasti jagab härra Salo seda ka nunnadega...”

Lagle Parek karjatab.

“Ei! Kas te tõesti usute seda? Oh kui õudne! Ei, ei, ei, isa Vello ei teeks seda!”

”Kullake, kindlasti teeb! Ta on ju poissmees, sellised jagavad oma preemia kiiresti laiali. Teate, ma olen kindel, et ka teie ei jää ilma!”

Teiselt poolt kostab hirmunud kiljatus ja toru visatakse ära.

Ingrid Rüütel vangutab pead.

“Oh neid usuõdesid, kui ilmavõõrad nad on!” ohkab ta.

“Jaa, jaa, ma kuulen!” hüüab ta seejärel teise tuppa Arnoldile. “Mis sa kisendad nagu pöörane, ma rääkisin telefoniga! Kohe saad oma mahla! Küll sa oled ka, nagu mõni laps!”