Pikalt vindunud Oru kriis sai valusa, kuid ainuvõimaliku lahenduse. Kui ettevõte toime ei tule, läheb ta pankrotti ja kasutu sisseseade vanarauaks.

Oru turbakombinaadi eelmised omanikud ei suutnud isegi kindlat turgu omades ettevõttes ots otsaga kokku tulla, seetõttu läks kunagine maailma suurim briketikombinaat pankrotti. Ajast ja arust sisseseadega ettevõttes ei soovinud ükski ettevõtja briketitootmisega uuesti katsetada.

Sama kurb, kuid paratamatu saatus on tabanud ja tabab kindlasti veel mõndagi Eesti asulat. Majandusteoreetikud kirjeldavad Orut tabanud häda ainult kahe kiretu sõnaga: "monofunktsionaalne asula".

Kogu maailmas on tööstuse jõudsa arengu tõttu tekkinud asulaid ühe suure tööandja ümber. Paraku on nende asulate käekäik sõltunud ettevõtte edukusest või edutusest. Kui ettevõtte toodang kaotas turu või ei osutunud enam konkurentsivõimeliseks, tabas tööpuudus ja vaesus korraga kogu asulat. Eesti idaosa tööstusasulaid tabasid sellised majanduskriiside põhjustatud julmad hoobid juba kahekümnendail-kolmekümnendailaastail.

Kusagil pole monofunktsionaalset asulat tabavate hädade vastu kiiret ja tõhusat ravimit veel leiutatud. Ennetavalt on keskvalitsusel ja kohalikul omavalitsusel võimalik vaid soodustada uute ettevõtete teket ja hajutada nii ühest tööandjast sõltumisega seotud riski.

Võhmas püütakse seenekasvatust asutades taastada vähemalt osagi kunagise suure lihakombinaadi töökohtadest ning kasutada osaliselt ära hoopis teiseks otstarbeks rajatud tööstushooneid.

õnneks on Orulgi võimalik tükkturvast tootes anda tööd osale elanikkonnast. Turba tootmine säästab Orul freesturba lisaks turbaaunu, mida muidu ähvardanuks isesüttimine.

Tagantjärele targana on valitsusel Oru ja Võhma taoliste asulate puhul tõenäoliselt odavam aidata igati endale pankrotistunud suure riski võtnud eraettevõtjaid, kui riskida uue pankroti järel taas sotsiaalse plahvatuse või katastroofipiirkonna tekkimisega.