ÕS-i toimetaja: ühiskond ei poolda keelekasutuse pärast karistamist
Teisalt leiab ta, et ühiskond ei poolda halva keelekasutuse pärast karistamist ning loodab, et ühiskond saab ise aru, et hea kirjakeel on kõigile tarvilik.
Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja Tiiu Erelt on „Eesti õigekeelsussõnaraamatu“ (ÕS) toimetajana kahtlemata kõige mõjukam eesti keele korraldaja. Seda mõju on ainult suurendanud valitsuse määrus, mis tegi ÕSist ja samuti suurelt osalt Erelti koostatud „Eesti keele käsiraamatust“ eesti kirjakeele aluse.
Erelti autoriteeti on tunnistanud ka legendaarne ja otsekohese ütlemisega keelemees Mati Hint, kirjutades Eesti Ekspressis mõne aasta eest, et eesti keelekorraldus on autokraatlik. Hindi sõnul Tiiu Erelti juhitud keelekorraldus teisitimõtlemist ja vastuargumenteerimist ei salli.
Keelekorraldajate võimu peaks veelgi laiendama uus keeleseadus, mille eelnõu praegu Tartus haridusministeeriumis täiendusi ja parandusi kogub, peaks panema korrektse ja normidele vastava keele kasutuse kohustuse pea kogu avalikkusele (seni olid selleks kohustatud ainult riigiametnikud).
Keelekorraldajad ei tule ühiskonda käskima
Telefoniintervjuus Päevaleht Online’ile aga kinnitas Erelt, et keelekorraldajad pole inimesed, kes tuleks kogu ülejäänud ühiskonda käskima, nende töö olla hoopis parema keelekasutuse soovitamine.
„Õigekeelsussõnaraamat näitab kirjakeele normi, aga keelekorraldus praegu ei käsi, vaid soovitab seda normi. Keelekorraldajad pole need, kes ühiskonda käskima tuleksid,“ ütles Erelt Päevaleht Online’ile.
Erelt ei usu, et õigekeelsussõnaraamatu norme hakataks pärast uue keeleseaduse vastuvõtmist uue ja üleloomuliku rangusega rakendama. „See eelnõu on arutamiseks, praegu seda arutataksegi väga palju,“ põhjendas Erelt, lisades, et ükski seaduseelnõu ei saa seaduseks sellisel kujul, nagu esialgses eelnõus näha. „Karistuspoliitika ei ole ühiskonnas poolehoidu leidnud.“
Ühiskond peab aru saama, et hea kirjakeel on kõigile tarvilik
„On tarvis, et ühiskond saaks aru, et hea kirjakeel on kõigile tarvilik,“ ütles Erelt. Praegune keeleseadus ja valitsuse määrus, mis teeb ÕSis ja „Eesti keele käsiraamatus“ leiduva keele normi küll ametlikus keeles kohustuslikus, kuid Erelti sõnul peaks terve ühiskond jõudma nii kaugele, et ise ka midagi otsustada.
„Koolis tuleb hea kirjakeele alused ära õppida,“ on Erelt kindel, et kool peaks kindlasti normitud keelt õpetama.
Samas tõmbas Erelt piiri ametliku ja muu avaliku keelekasutuse vahele, öeldes, et avalik keel on väga mitmekihiline. Igasugusele avalikule keele normi ranget jälgimist laiendada ei saa.
Peaminister ja reklaam räägivad eri keelt
„Peaministri avalik esinemine on ametlik keel, see peab normi järgima,“ tõi Erelt näite. „Peaministrile ei sobi öelda: „See mind ei koti.“ Tal ei sobi kasutada slängi, kui ta just kedagi ei tsiteeri.“
Samas sildid, mida ettevõtjad nähtavale kohale paigutavad, peaksid küll olema korrektses keeles. „Neid loeb kogu ühiskond, ka kõik kooliõpilased,“ põhjendas Erelt.
„Kui reklaam keelega mängib, see on teine asi. Reklaam võib endale mängu lubada, kuid mitte labasust,“ ütles Erelt. „Keelemäng peab olema reklaamis vaimukas.“
Kirjanik ja botaanik vajavad erisugust keelt
Kui Ereltilt paluda vastust Jaan Kaplinski valjuhäälsetele protestidele, et uus keeleseadus surub eesti keele üleüldse normitud ja ilmetu kroonukeele Prokrustese sängi, vaidleb ta, et kirjaniku keel peabki olema teistsugune kokkulepitud terminoloogiast.
„Kaplinski ei arvesta, et iga keel on mitmekihiline, et keeles on väga palju allkeeli ja eri stiile, ta paneb ühte patta ilukirjanduskeele ja oskuskeele. Ta pole kunagi aru saanud oskuskeele erinõuetest. See, mida vajab üks tehnikainimene või matemaatik või botaanik,“ ütles Erelt, lisades, et kirjaniku vajadused keele kasutamisel on iselaadi.
Erialakeele normimine suuresti eriala enda inimeste teha
Üksikute erialade terminoloogia normimisel sõltub Erelti sõnul palju erialaspetsialistide endi algatusest ja koostöötahtest, keelekorraldajad saavad neid vaid aidata. „Me püüame teha nii palju, kui me jaksame,“ selgitas ta. „Erialainimesed teevad ise väga palju. Kui mõne eriala inimesed on ükskõiksed, ei saa meie ka midagi teha.“
Erinevate organisatsioonide koostöös tegutseb praegu ligi paarkümmend terminoloogiakomisjoni, mis arutavad, kuidas vastava eriala terminoloogia eesti keeles parem oleks. Näiteks lennunduse terminoloogiakomisjonis on esindatud lennuamet ja muud asjast huvitatud pooled.
„Meil on neli-viis inimest, igaühel on omad alad, mida ta paremini tunneb,“ kirjeldas Erelt keelekorraldajate osalust erialakeelte komisjonides. Kogu seda tööd koordineerima on loodud Eesti Terminoloogia Ühing (ETER).
Raamatukogunduse terminoloogiakomisjonis on esindatud raamatukoguhoidjate ühing ja mitmed raamatukogud. „Et oleks igalt poolt esindajaid,“ rääkis Erelt, kelle sõnul norme kehtestavad komisjonid konsensuse alusel. „Ma ei saa minna näiteks füüsikuid õpetama ja öelda, et neil on kõik valesti.“
“Erialainimeste abistamiseks kirjutasin ma raamatu „Terminiõpetus“,“ selgitab Erelt, soovitades huvilistel sealt keelekorralduse kohta täpsemalt lugeda.
