Ossinovski: läänemaailm ei saa Lähis-Ida sisekonflikte enda järgi disainida
Süüria praegusel sisesõjal on oht laieneda suuremaks, mitmeid riike hõlmavaks regionaalseks konfliktiks.
Kuigi Süüria suured keemiarelvavarud olid ammu kõigile teada, võis vaevalt uskuda, et neid lähiajal kasutatakse. Eriti kodusõja tingimustes oma rahva vastu. Eelmisel nädalal just selline stsenaarium täitus ja nüüd on lääne vastureaktsioon vältimatu. „Ohvrid sellises mastaabis, selliste relvadega on lubamatu. Iga riik peaks võtma selge positsiooni: sellistele rünnakutele tuleb panna punkt,” ütles riigikogu väliskomisjoni liige Jevgeni Ossinovski eile pärastlõunal.
Usute, et raketirünnak toimub juba täna (eile – K. P.)?
Sõltub, mida britid otsustavad. Leiboristid toonitavad, et kuigi Süüria võimude teguviis oli vastuolus rahvusvahelise õigusega, peaks lääneliitlased oma vastuses jääma rahvusvahelise õiguse piiridesse. On väga keeruline õigustada sõjalist sekkumist ilma ÜRO julgeolekunõukogu otsuseta. Seda enam, et ÜRO peasekretär Ban Ki-moon manitses ekspertide aruannet ära ootama. Seda lubatakse laupäevaks. Ma ei näe põhjust, miks ei peaks seda tegema, kui venitatud on kaks ja pool aastat ning selle ajaga on hukkunud üle saja tuhatnde
inimese.
Mis võib olla lääneliidrite kiirustamise taga?
Inimlik psühholoogia. Mitu aastat on naiivselt oodatud ja loodetud, et lahendus leitakse diplomaatilisel teel. Samal ajal käib kodusõda, inimesed saavad surma, aga lahendust ei paista. Keemiarünnakuga ületas al-Assadi režiim läänemaailma moraalse ja emotsionaalse piiri. Seejärel lõid sõjatrummid eriti kiiresti põrisema: tekkis soov sekkuda.
Kas Süüria ründamisega pole juba lootusetult hiljaks jäädud?
Kindlasti tulnuks varem sekkuda. Siis, kui Süürias eksisteeris veel selge ühendatud opositsioon, kellega oleks olnud võimalik meile arusaadavas keeles rääkida. Seda ei juhtunud ning nüüd on opositsioon killustunud. Mul on väga keeruline ette kujutada, mis sellest riigist edasi saab isegi siis, kui al-Assad praegu vabatahtlikult lahkuks.
Kogu rahvusvaheline üldsus on õige hetke maha maganud. Ma ei usu, et läänemaailmal on nüüd mõistlik püüda disainida erinevaid sisemisi konflikte endale sobival viisil. Üks küsimus: kas see on moraalselt õige? Teine, keerulisem küsimus on selles, kas see võib kunagi edukaks osutuda. Afganistanis ja Iraagis oli meil justkui olemas positiivne programm, kuidas need riigid üles ehitada. Kuidas see õnnestus, on omaette küsimus.
Milline on kõige mustem stsenaarium, mis Süüria tingimustes välja võiks kasvada?
Afganistanis, kus riiki kui sellist polnud, hakkasid tegutsema terrorivõrgustikud. Seda, kuidas nemad mõjutasid Ameerikat ja Euroopat – õnneks on Eesti seni pääsenud –, teavad kõik. Lähis-Ida tekitab muret juba pikemat aega. Esiteks vana konflikt Iisraeli ja Palestiina vahel. Nüüd on lisandunud ka Iraan oma tuumaprogrammiga ja araabia kevad lõi ebastabiilse olukorra Egiptuses. Nüüd mängivad need tükid kõik omavahel kokku. Süürias toimuval on väga suur risk paisuda suureks regionaalseks konfliktiks.
Kas Süüria konflikt võiks areneda samasuguseks sõjaks, nagu oli Iraagis, kuhu ka Eesti oma sõdurid saatis?
Just sel põhjusel on sõjalist sekkumist seni edasi lükatud. Keegi ei taha järgmist Iraaki või Afganistani, kus ollakse järgmised 10–15 aastast vägedega sees ja kaasneksid meeletud inimohvrid. Sellest püütakse kindlasti hoiduda, ka majanduslikel põhjustel. Ekspertide hinnangul nõuaks seal stabiilsuse saavutamine väga suurt maapealset väekontingenti. Praegune maailmamajanduse seis seda just ei soosi.
Ka Venemaa on Süüria konflikti teravalt sekkunud. Mis võib olla tema ambitsioon?
Esiteks sõjalised huvid. Venemaa ainuke sõjaline baas väljaspool endist Nõukogude Liitu asub Süürias. See annab neile pääsu Vahemerele. Nad kardavad, et uus valitsus viskaks nad välja. Aga ka majanduslikud: 10% nende relvaekspordist läheb Süüriasse.
Kuivõrd seal toimuv Eesti julgeolekut mõjutab? Ikkagi 3000 kilomeetrit eemal.
Võib küsida: kas tänapäeva maailmas on üldse võimalik kaitsta oma turvalisust, istudes ainult oma piiride taga? Mina leian, et kõige kindlam viis tagada meie iseseisvus ja stabiilsus on toimida globaalselt, võtta sihiks rahulik rahvusvaheline keskkond.
Peaminister Andrus Ansip märkis eilsel valitsuse pressikonverentsil, et ehkki Eesti ja Venemaa on Süüria kriisi käigus asetunud erinevale positsioonile, ei usu ta, et Eesti toetus lääneriikide sõjakäigule avaldaks mõju riikidevahelistele suhetele. Ühtlasi avaldas peaminister lootust, et seekord massihävitusrelva tõestades ei eksita, nii nagu juhtus Iraagi sõja ajal. Välisminister Urmas Paet pidas aga kahetsusväärseks olukorda, kus ÜRO ei ole suutnud viimaste aastate jooksul Süüria kohta otsust teha.
