Nõukogude Liit vaikib, kuid tänu Vaba Euroopa ja Ameerika Hääle raadiosaadetele Eestis juba teatakse.

Jüri Reinmann pidi Tšernobõlis lammutustöid tegema, aga sattus hoopis köögitoimkonda.

7. mail alustatakse Eestis sõjaväelist mobilisatsiooni. Jüri Reinmann, kes sõidab Tšernobõli alles kaks aastat hiljem, on üks neist, kellele antakse ülesanne laiali jagada pakk kutseid sõjaväekomissariaati. Ent tal pole õigust korteritesse siseneda, mis teeb allkirjade kättesaamise märksa raskemaks.

Kõlab uksekell, avama tuleb naisterahvas. „Kas teie abikaasa on kodus? Mul oleks vaja talle üle anda kutse sõjaväekomissariaati,” ütleb Reinmann end tutvustades. „Ei, ta pole kodus,” vastab naine. Samal ajal võib korterist kuulda meeste jutukõminat, köögis käib pidu. Reinmannil pole aga midagi teha, ta annab kutse naisele ja lahkub. Kas tema abikaasa pani pitsi lauale, lükkas saapad jalga ja marssis kogunemispunkti või kukkus ümbrik kohe prügikasti, ei saa sõnumitooja kunagi teada.

Kuna end hakatakse mobilisatsiooni eest peitma, otsustatakse saata kutsed otse meeste töökohtadesse, personaliosakonda. Seal pole teate eest enam kuhugi pageda.

Jaan Krinali jaoks lõppes 1986. aasta 7. mai tööpäev ootamatult: ta pidi komissariaati minema. Juba järgmisel päeval loksus ta rongiga Tšernobõli poole.

Pärnus on 1986. aasta 7. mai hommik päikeseline. Jaan Krinal on saatnud lapsed lasteaeda ja abikaasa tööle ning suundub Audru sovhoosi tööle. Seal ootab teda aga kutse kordusõppusele. Tuleb minna kohe, viivitamata.

„Arvasin alguses, et tegu on mingi eksitusega. Ma olin just 85. kordusõppustel käinud ja mõtlesin, et lähen sinna kohale ja klaarin selle asja ära,” meenutab Krinal. Seal aga saab kohe selgeks, et klaarida pole midagi. Naist ega lapsi ta enne ärasõitu enam ei näe.

„Äkki läheme nüüd Tšernobõli!” lõõbivad mehed Raeküla koolimaja juures oodates. Keegi ei võta seda tõsiselt. Lageda taeva all jagatakse kätte varustus, tuttuued vormid. „See tekitas segadust, sest vaid aasta varem kordusõppustel käies anti ainult vana kulunud varustust. Nüüd kõik läikis,” kirjeldab Krinal esimesi kahtlusi. Kui autodesse hakatakse automaate laadima, tekib hirm, et minnakse sõtta. „Ärge muretsege, te ei lähe Afganistani, te lähete Tšernobõli,” ütleb mobilisatsiooni korraldanud ohvitser.

Järgmisel hommikul algab sõit. 10. mai hommikuks jõuavad presentidega kaetud veoautod koos Eesti meestega laagripaika, mis asub 30-kilomeetrise ohuala serval. Esimene ülesanne on laager üles ehitada ja seejärel sõidetakse katastroofipiirkonna külasid pesema.

Ainus märk sellest, et peagi hakkab kodutee paistma, oli hetk, kui tuli sinu kord reaktori katusele minna.

Majade seinad loputatakse lihtsalt veega üle. „Alguses tundus, et see toimib väga hästi ja radiatsiooni mõõtmised näitasid kohest mõju,” märgib Krinal. Nii sõidetakse ühest külast teise, pestes kohalike mahajäetud kodudelt kiirgust voolikutega maha. „Päeva lõpus tuli kellelgi mõte, et läheks korraks tagasi esimesse külasse ja vaataks, mis seal vahepeal juhtunud on,” meenutab Krinal. Alles siis selgub, et radiatsioon on taas täpselt sama suur kui enne pesemist.

Kui kaua tuleb seal olla, ei tea meestest keegi. Öeldakse, et nii kaua kui vaja. Ainus märk sellest, et peagi hakkab kodutee paistma, on hetk, kui tuleb sinu kord reaktori katusele minna. Krinali jaoks koidab see päev 1986. aasta septembris.

Praegune MTÜ Harjumaa Tšernobõli Ühendus esimees käis tuumajaama ääres 1988. aastal. Reaktori ees tehtud fotol on ta tagumises reas paremalt teine.

Samal ajal sõidab ETV ajakirjanik Märt Müür Eestist Kiievisse, et kohtuda kohaliku võttegrupiga. Tšernobõli nad ei lähe, vaid töötavad Kiievist.

„Nii kummaline kui see ka ei olnud, kätt meie tööle ette ei pandud,” ütleb Müür nüüd. Viis kuud pärast katastroofi on meeleolu pealinnas üllatavalt terve, kuid õnnetus on siiski oma jälje jätnud. „Üle muru me siin enam ei käi,” räägivad Eesti ajakirjanikule kohalikud, kes pelgavad taevast alla sadanud radiatsiooni.

Mingil põhjusel oli kiiritada saanutele öeldud, et paranemisele tuleb kasuks punase veini joomine.

Müür peatub hotellis Ukraina, kus teiste seas ööbivad ka just Tšernobõli vahetusest tulnud töölised ja arstliku järelevalve alla jäänud mehed. Mingil põhjusel on kiiritada saanutele öeldud, et paranemisele tuleb kasuks punase veini joomine. Seda hotellis siis arsti tungival soovitusel ohtralt ka tehakse.

„Kui üks Tšernobõlist tagasi tulnud mees taas korrapärasesse arstlikku kontrolli läks, tuli tal anda vereproov. Nagu ikka. Kui analüüsid tehtud, teatas arst, et hea seltsimees, teie Cabernet’st vereliblesid ei leitud,” räägib Müür ühe loo Kiievist.

Kust on pärit Tšernobõli fotod?

Eestlaste esimene ülesanne oli ümbritsevate külade puhtaks pesemine. Paraku ei andnud veega loputamine oodatud tulemusi.

Pildistamine polnud Tšernobõlis lubatud, kuid ometi on likvideerimistöödest ohtralt pilte. Fotoaparaate ei saanud sinna saadetud inimesed isegi kaasa võtta, need ­leiti kohapealt.

Kui kohalikud Pripjati linnast evakueeriti, jäi maha pea kogu vara. Kuna puul on omadus radiatsiooni sisse võtta, ­käisid kahjude likvideerijad kortereid ja maju ­tühjendamas. Alguses mööblit põletati, hiljem maeti maha.
Just nendest korteritest võeti kaasa ka mahajäetud fotoaparaate. Veel tuli lahendada probleem, kust saada filmi, millele pildistada. (Tšernobõli katastroofist noorematele inimestele tasub meelde tuletada, et digikaameraid sel ajal polnud.)
Nii lasti kinnisest alast ­väljas käivatel autojuhtidel köögi- või postiautodega filmi kaasa tuua. Suur osa Tšernobõli esimeste aastate fotosid on pildistatud seal elanud inimeste foto­aparaatidega.

Tšernobõlis on samal ajal asi naljast kaugel. Jaan Krinal ajab enesele selga rasket tinast kitlit, mis peaks teda kõige ohtlikumal tööülesandel kiirituse eest kaitsma. Pärast neljanda reaktori plahvatust paiskus ligi 100 tonni radioaktiivset ainet teiste reaktorite katustele, kust see tuleb alla saada.

Inimese jaoks kiiresti tapva töö pidid esialgu ära tegema robotid. Reaktori katusele viidi nii Nõukogude Liidu kui ka Jaapani robotbuldoosereid, mis pidid kiirgava massi alla lükkama, aga selgus, et tehnoloogia ei pea kiirgusele vastu. Seetõttu võetakse kasutusele „inimrobotid”, nagu neid nimetab Tšernobõli veteran Jüri Reinmann.

23. septembril rivistatakse mehed üles ja antakse teada, et ees ootab katusele minek. Kes minna ei soovi, võivad rivi ette astuda. Jaan Krinal jääb oma kohale. Töö katusel kestab ainult minuti jagu, kauem ei peaks vastu ka inimrobot. „Jooksed peale, viskad esimese ette juhtuva asja ülevalt alla ja kogu lugu,” räägib Krinal. Umbes kuu aja pärast on ta tagasi kodus.

Järgmisel aastal saadetakse „kordusõppustele” uus ešelon eestlasi, sama 1988. aastal ja viimased asuvad teele 1989. aastal. Kokku käib Tšernobõlis likvideerimistöödel 4833 Eesti meest, peamiselt 20–39-aastased. Praeguseks elab neid Eestis umbes 3000.

Sinilillemärk pole Tšernobõli veteranidele

MTÜ Tšernobõli Ühendus esimees võtab veterane vastu oma eramajas. Veteraninädalast hoolimata ei kanna ta sinilille.

Eestist tuumakatastroofi kahjustusi likvideerima saadetud mehi ühendava Eesti Tšernobõli ühingu kontor asub Tallinnas ühingu juhi Jüri Reinmanni eramajas.

Sinilillemärki ta äsja lõppenud veterani­nädalal ei kandnud. „Oi ei! Kui ma selle külge paneksin, siis veteranid oleksid väga solvunud,” ütleb Reimann. Seaduste järgi pole Tšernobõlis käinud mehed veteranid, vaid represseeritud. Represseeritute seaduse alla kuuluvad Genfi konventsiooni järgi aga ainult eestlased. Vene või halli passiga mehed jäid välja. „See ebavõrdsus teeb meestele haiget,” lausub Reimann.
Juhataja, kes peab kuulama saatusekaaslaste muresid, on arvamusel, et psühholoogilised probleemid ei tulene Tšernobõlis käimisest, vaid sellest, mis juhtus pärast seda. „Selle jälje on jätnud riigi suhtumine veteranidesse. Iga inimene ju mõtleb, et kui ta saadeti päästeoperatsioonile ja ta jättis sinna oma tervise, siis teda pärast aidatakse,” räägib Reimann. Ilma Eesti passita pole aga ka mingit riigi abi.