Otsitakse marssalikepiga meest!
Härra Angerjas, räägime siis nüüd sellest kepist.
Palun väga, räägime, aga seda ma ütlen kohe, et kui te asja nilbeks pöörate, siis mina panen oma suu kinni ja lasen teid uksest välja juhatada. Minu juures on juba mitu ajakirjanikku käinud, aga no kohe kuidagi ei suudeta seda marssalikepi teemat arukalt käsitleda, ikka hakatakse itsitama ja mõtlema jumal teab mida. Siin just hommikul käis Päevalehest üks blondiin, ja eile külastas mind Postimehe ajakirjanik – sihuke tumedat verd naisterahvas, aga nii kui jutt sellele kepi otsimisele läks, nii kukkusid mõlemad itsitama ja kihistama nagu oleksid neil sipelgad püksis! Nooremad inimesed ei oskagi enam mõelda muule kui roppustele! Pange endale kohe kõrva taha, et minu jutt on väga tõsine ja selle kepiga, millest teie kogu aeg mõtlete, ei ole minul mingit pistmist.
Aga mina ei mõtle üldse mitte midagi. Palun, rääkige! Mis selle kepiga siis oli?
No näete, jälle! Mis küsimus see selline on, et "mis selle kepiga siis oli?" Mina sellest kepist üldse ei kavatse rääkida, minge õllepoodi, kui teid säärane jutt huvitab ja rõvetsege seal!
Kas te annate intervjuu või ei anna?
Kohe annan, kui te hakkate asjasse tõsiselt suhtuma ja ei itsita!
Ma ei itsitagi. Rääkige!
Ühesõnaga – asi on Eesti armee ülemjuhatajas. Armee ülemjuhatajaks saab ainult see mees, kellel on juba sünnist saadik paunas marssalikepike. Vat näituseks Laidoneril oli selline kepp olemas, ta kandis seda alati ühes suures pruunis sumadanis endaga kaasas. Aga Einselnil sellist keppi polnud, kui ta Ameerikast tuli, siis tollis valgustati kõik tema asjad läbi ja keppi ei leitud. Nii tuli Einseln pensionile saata. Johannes Kert rääkis kogu aeg, et temal on marssalikepike olemas, aga ta ei tahtnud seda näidata, keerutas kogu aeg, et kepp olevat laenatud Peeter Oleskile. Lõpuks hakkas see juba kahtlane tunduma, minu mehed varitsesid Oleskit korduvalt, kas siis Kadri-
oru poe taga või Toompeale, ja võtsid talt väevõimuga kõik paunad ära, aga mingit keppi neis polnud. Kert hakkas siis rääkima, et tema marssalikepp oli katki läinud ja et ta saatnud selle Ameerikasse remonti. Andsime talle korralduse kepp jalamaid tagasi Eestisse tuua! Kert sõitiski Ameerikasse, venitas tagasi pöördumisega hulk aega, ning kui lõpuks tuli, siis kutsusime ta jalamaid presidendi juurde ja käskisime oma kepp ette näidata.... Mulle tundub, et te naerate! Ma ei räägi enam sõnagi!
Vabandage, lihtsalt sääsk lendas suhu. Palun, kõnelege edasi.
Ühesõnaga, me käskisime Kerdil marssalikepp ette näidata – mitte s e e kepp, millest teie mõtlesite! Aga see kepp, mille Kert paunast välja võttis, polnud üldse õige, vaid mingi Disneylandist ostetud haldjakepike, mille otsas oli vatist süda ja küljes roosad siidilindid. Meile sai selgeks, et Kerdil pole marssalikepikest, ning et tuleb asuda otsima uut ülemjuhatajat.
Võib-olla polegi Eestis sellist inimest, kelle paunas peituks marssalikepike?
Muidugi, me oleme väike riik, ja seetõttu pole meil keppidega priisata, mitte nagu suurel Venemaal, kus igal aastal avastatakse paar marssalikepikesega poissi. Omal ajal näiteks tulevane marssal Budjonnõi leiti lehmakarjast, kus ta oli oma kepi paunast välja võtnud ja sellega võililli nüpeldas. Eestis on marssalikepp kahjuks väga haruldane. Aga asi on selles, et selline kepp on siiski olemas, seda on nähtud!
Kes nägi?
Kas te mäletate, pärast seda, kui Stockmanni kaubamajale oli tehtud esimene pommiähvardus, palusid turvatöötajad kõigil poodi sisenejail avada oma kott? Noh, ja ühes paunas nähtigi marssalikepikest! Paraku ei saanud turvamees otsekohe aru, kui tähtsa avastuse ta oli teinud, ning enne kui vaimustav uudis meieni jõudis, oli salapärane kepiomanik juba kadunud. Turvamees ei mäletanud ka mehe nägu, tal oli meeles vaid see, et keppi hoiti portfellis. Praegu käivad intensiivsed otsingud., sest Eesti armee vajab ju juhti!
Te soovisite, et ka lehelugejad otsinguil kaasa aitaksid?
Just nimelt. Inimesed – palun kontrollige oma töökaaslaste ning tuttavate kotte! Tehke need salamahti lahti ning sobrage läbi! Ka ühistranspordis katsuge avada teiste sõitjate kotte ning vaadake, mis seal sees on. Ja kui leiate kusagilt marssalikepikese, andke kohe teada kas vabariigi presidendile või minule, Eino Angerjale, Eesti Keppide ja Heraldika osakonna juhatajale.
Milline siis see kepp välja näeb?
Ah jälle sedasorti küsimused? Vat seda, milline s e e kepp välja näeb, mina ei tea! Kuidas teil häbi pole! Muud teile pähe ei mahu! Mina räägin teile tõsimeeli kadunud kepist, aga teie...
Just nimelt, kui inimesed hakkavad teie jaoks keppi otsima, siis...
Nüüd aitab. Käige välja!
