See on must stsenaarium. Prügilate sulgemisega tegelevad asjamehed tunnistavad, et tegelikult ei tea nad täpselt, kui palju Pääsküla prügimäel rotte elab, ja annavad ebamääraseid vastuseid selle kohta, kuidas neid mäe sulgemisel ohjeldama hakatakse. Aga laiuvatest rämpsuhunnikutest vaid kahesaja meetri kaugusel seisavad inimeste elumajad.

Elujõus täissöönud rotile, kellele pole ka kolme kilomeetri kaugusele lippamine probleem, on säherdused süütud valged villad nagu issanda kingitus. Kaheksa tuhat kajakat hakkavad oma kollaste ahnete silmadega nõmmekate prügikaste sihtima juba prügimäe väravast õhku tõustes. Suured prussakakolooniad siirduvad samuti uut kodu otsima.

Tartu ülikooli loomaökoloogia professor Raivo Mänd tegeleb loomade käitumise uurimisega. Ja ta arvab, et just nõnda rotid ja kajakad talitaksid. "Arvata on, et alguses see ebameeldiv ränne tekib. Rotid lähevad näljast segaseks ja hakkavad majadesse tungima."

Mänd ei usu siiski, et see tooks kaasa suure katastroofi. "Pikemas perspektiivis tähendab prügila sulgemine hoopis seda, et rottide arvukus väheneb. On lihtsalt vaja inimesi hoiatada, et alguses võivad kahjurid nende elamist rünnata."

Tuhanded prügila kajakad võtavad sihikule uue Jõelähtme mäe, kuid selle ja nende pesitsuspaiga, Ülemiste järve vahele jääb teatavasti Tallinna lennuväli. Ja mitu tuhat edasi-tagasi sõeluvat kajakat pole meie pisikestele Fokkeritele ja Boeingutele sugugi tühiasi.