Pääsud tõid Löövi talusse kevadtööd

"Pääsukesed on kohale jõudnud," toob Löövi talu peremees Hillar õuest uudise. Tema tütar Age, talu noor perenaine, on üllatunud ja tõdeb kahetsusega, et ei ole tõesti pikka aega taevasse vaadanud.

Löövi talu asub Viljandi lähistel võsametsade vahel orus, jahedust õhkuvate kruusakarjääride läheduses. Maja välisilmet võiks kirjeldada laulusõnadega- valge nagu luik.

Talu ümber on 19 hektarit maad, millest osa on hoonete ja metsa all. Maja ees seisab lammas, jalad harkis. Tema villarohke keha alla on pugenud kaks tallekest tissi imema. Kogu hoov rõkkab võõra lähenemisel koerte haukumisest. Hoovi suure puu küljes kõigub kiik, mille all maapind on mustaks tallatud.

Löövi suures majas elavad koos kolm põlvkonda. Vana peremees Hillar oma naise Luigiga on juba põlised taluelanikud. Selles majas on nad üles kasvatanud kolm last, kes omakorda on neile kinkinud seitse lapselast- kõik tüdrukud.

Maailma ilusaimad kassipojad

Luigi ja Hillari noorim tütar Age (26) on Löövil elanud sünnist saadik. Nüüd sirguvad kodutalus tema ja ta abikaasa Mati (28) lapsed- kaks vallatut tütart. Kuueaastane Karin läheb sügisel esimesse klassi.

"Meil on kaks kassi, kaks koera ja üks lammas on emane ja teised on talled," teatab viiene Kersti oma koduloomadest rääkides. Tema arust on Kiki kassipojad "maailma kõige ilusamad asjad".

Age ja Mati esimene aasta vanematena oli murederohke, sest esimese lapse jalgadega oli midagi kummalist lahti. "Lastearst süüdistas mind laiskuses," meenutab Age. "Arstid arvasid beebi jalgu vaadates, et jalalihased on nõrgad, sest ema ei võimle lapsega." Samas kinnitab Mati, et Age võimles tütrega ülipüüdlikult. "Karin oleks võinud kuuekuuselt käima hakata, sest tema lihased olid nii treenitud, aga puusaliigesed olid paigast ära," selgitab isa.

Viljandi lastearstid seda pärilikku viga ei avastanud. Seda märkas külla tulnud sugulane, kes soovitas noortel vanematel Tartu tohtrite poole pöörduda. Lapse kaheksandal elukuul diagnoositud füüsiline eripära määras väikese Karini alakeha üheksaks kuuks kipsi. Kuigi kips oli umbne ja igati tülikas, oli sellest abi. Kipsita ei oleks tüdrukutirts kunagi kõndima hakanud.

Ka väike Kersti sündis paigast ära puusaliigestega. Temagi määrati padjale sundasendisse, et puusaliigeste pesad (kapslid) õigesti välja kujuneksid. Nüüd on need vaevad ununemas, sest lapsed ronivad ja jooksevad rõõmsalt ringi.

Leivad vanaperega ühes kapis

Peamine mure, millest noor maapere vaikida ei saa, on raha.

Age ei ole seitse aastat tööl käinud. Algul oli ta lastega kodus. Hiljem, kui tööleminekuaeg kätte jõudis, ei olnudki töökohta kusagilt leida. Et Sindis õpitud kangruametit ei saa Viljandimaal pidada, hakkas pereema uut kutset õppima.

Esmalt sai ta selgeks kokakunsti. Toiduvalmistusoskus on nüüdseks Agele külas kuulsustki toonud. "Need on ainult külajutud- millal enne neid on võinud uskuda," salgab noorperenaine kiidusõnu. Kokaametit õppinud ta rohkem selleks, et perele hea ja parema valmistamisega rõõmu teha.

Nüüd õpib Age sekretär-raamatupidajaks- sellel alal loodab ta lõpuks ka tööd saada. Seni, kui pereema õpib, on pere peamisteks sissetulekuallikateks Age töötu abiraha ja lastetoetused. Mati on kodune, kuid talle jagub taluski tööd. Leivad on vanaperega ühes kapis. "Eraldi lauas süües me ei elaks küll kuidagi ära," tunnistab Age ja lisab, et ta ei kujutaks ette, kui maal elades peaks kõiki asju poest ostma.

Töötuks olemine ei tähenda talus midagi. Nii talu vana- kui noorpere päev algab veidi enne kuut hommikul. Laudas ootavad lüpsmist kuus lehma ja söötmist-jootmist neli vasikat. Peale selle tahavad lobi saada emis põrsastega ja heina lammas talledega. Loomulikult kuulub Mati hommikuste toimetuste hulka sõnniku välja viskamine.

Kui noormees Löövile tuli, märkas talu pärisperenaine Luigi Mati kiindumust ühte vasikasse. Selle tulemusel nimetas ämm loomakese "Mati omaks". Nüüd on vasikast ilus lehm kasvanud. "Eks see ole ikka rohkem nime poolest meie," muigab Mati. "Piima ta annab ja natuke saab sellest ka raha, aga see läheb kohe talu majandamiseks." Tegelikult oleks taluperel pidevalt vaja raha kõrvale panna, et saaks uut tehnikat muretseda. Kuid millal selline aeg saabub, et saab osta 50 000 krooni maksva traktori, seda noor pere ei tea.

Mati sõnul on praegune abivahend, mis õnneks veel liigub, eakas Belarus traktor, "poolpidune."

Maa annab ja võtab

"Adra jõudsime viimasel momendil ära osta. Kultivaator oli enne olemas, kuid seda peab pidevalt remontima. ühe katkise, remonti vajava heinapressi saime ka heinateo tarvis, nüüd on see töö lihtsam," räägib Mati ühe= hingetõmbega põllumehe muredest. "Töö talus ei too midagi erilist sisse," kurdab ta. "See, mida sa maalt saad, läheb kohe maasse tagasi."

Puhkuse ja hingetõmbeaega on Löövi talus äärmiselt vähe. Talvel, kui arvatakse maainimest puhkavat, käib tubli metsategu.

Kui lehmad poegivad, on maaperes ka uni rikutud. "Ega lehm ütle sulle, millal ta poegima hakkab, teda peab passimas käima," selgitab Mati. "Maal saad puhata ainult siis, kui torkad labida maha ja tõstad mulla üles- niikaua, kui muld lendab, nii kaua ka puhkad."

Kevadel on kevadkülv, millele järgneb peenrategu. Sujuvalt libiseb tööjärg heinateolt viljakoristusele ja nii hilissügiseni välja.

Puhkuse soov on Ages ja Matis olemas, kuid nad annavad endale aru oma võimalustest. "Meil ei ole lõbustusteks ei aega ega raha," tunistab Age. Külas pole ka nendevanuseid noori, kellega lävida. Lõbu ja meelelahutus on neile eelkõige lapsed. Kui kodused toimetused tehtud, siis ka televiisor. Tütardel Karinil ja Kerstil pole samuti kodukohas sõpru, sest nii väikesi mängukaaslasi läheduses ei ela. "Meie mängime kahekesi," kinnitab Karin. "Aga emmele meeldib meid püüda," torkab Kersti vahele.

KRISTEL KIRSS