Paekarjäär peitis üliharuldast loodusimet
Kui Tartu ülikooli (TÜ) geoloogiamuuseumi varahoidja Tõnu Pani mõned aastad tagasi Kalana lubjakivikarjäärist värskelt lahti murtud paelahmakate hulgast ilusa mustriga kivitükid endaga kaasa tassis, ei osanud ta arvatagi, millised iidsed haruldused ta leidnud oli.
Esialgu arvati, et tegu on lihtsalt põneva, mineraalide moodustatud kivimimustriga. Geoloogiamuuseumi viidud paetükke uurisid geoloogid mitu kuud, enne kui hakkas koitma teadmine, et kive ehivad sadade miljonite aastate vanused vetikad – ühed vanemad omataolistest, mis kogu maailmas eales leitud.
Kalana paekivis säilinud vetikate uurimisega tegelev TÜ geoloogia osakonna vanemteadur Oive Tinn rääkis, et vetikad on pärit Siluri ajastust ja enam kui neljasaja miljoni aasta vanused.
„Kui meri kihas sel perioodil erinevatest eluvormidest, siis maismaal tegi elu alles oma esimesi samme,” tutvustas Tinn seda ajastut. Eesti asus sel vetikate lokkamise ajal lähistroopilises kliimavöötmes – ekvaatorist lõuna pool madala mere põhjas.
Nüüdseks on kivististe uurijad mikroskoopide abil Kalanast pärit kividelt avastanud juba üle kümne rohe- ja punavetikaliigi.
Tinni sõnul on Kalana-sarnaseid Lagerstätte’sid ehk üliharuldaste ja erakordselt hästi säilinud kivististe leiukohti mujalt maailmast teada vaid üks ja see asub Põhja-Ameerikas. Sealtki on leitud Siluri ajastu vetikakivistisi, kuid eri liike on seal määratud poole vähem kui Kalanas.
Aken muistsesse maailma
Peale selle, et Kalana karjäär on omataoliste hulgas üks maailma liigirikkamaid geoloogilisi herbaariume, on sealt pärit paetükkidelt leitud ka maailma vanimad kivistununa säilinud vetikate eoslad. Enne seda, kui need umbes nelisada miljonit aastat tagasi merepõhjas setete alla mattusid, olid need pungil vetikate paljunemiseks vajalikest eostest.
Tinn märkis, et kuna eelkõige leitakse maapõuest kivistunult elusorganismide kõvu osi, nagu näiteks limuste kodasid ning kalade ja loomade luustikke, on Kalanast välja tulnud vetikate ja isegi eoslate säilimine tõeline ime. „Kalana karjääri võib pidada omamoodi aknaks, mille kaudu saab piiluda Siluri ajastu vetikamaailma, mille kohta on seni väga vähe teada,” tähendas Tinn.
Vetikate leid toob Kalanale ilmakuulsust
•• Kui Eesti geoloogide ja kivististe uurijate seas on Kalana lubjakivikarjäär olnud juba aastaid teada-tuntud koht, siis tänu sedavõrd suurel hulgal ja erakordselt hästi säilinud vetikate avastamisele on see kogumas ka rahvusvahelist tuntust.
•• Kuigi Kalana karjäär on asjatundjatele omamoodi looduse varasalveks, pole meie teadlased siiski seda meelt, et seal tuleks kaevandamine lõpetada. „Kaevandamine avab meile ju aina uusi ja uusi kivimikihte,” viitas Tinn.
•• Kuna Kalana karjäärist pärit kivistunud vetikatega paetükkide üksikasjalik uurimine alles käib, on huvilistele TÜ geoloogiamuuseumis vaatamiseks välja pandud esialgu vaid üks vetikamustriga kaetud kivimitükk.
•• Vetikad kui mineraliseerumata osadest koosnevad eluvormid säilivad vaid erandkorras. Selleks on vaja mitmesuguseid n-ö konserveerivaid tingimusi: kiiret setete alla mattumist, hapnikuvaegust ja teatud keemiliste elementide suurt kontsentratsiooni, mis kõik hoiavad orgaanilise aine lagundajad eemale. Söestununa võivad säilida nii puutüved, lehed, viljad kui ka õied.
