„Kultuur ei ela isolatsioonis. Tuleb reisida ja avardada pilti, nii eestlastest mujal maailmas ja ka teiste riikide kultuurist,“ räägib Päevalehe kultuurireporter Keiu Virro.

Ta on käinud Shanghais, et vaadata ooperit, kus tegi kaasa Vanemuise koor, New Yorgis Performa etenduskunstide festivalil, kus fookusriigiks oli Eesti, Veneetsia biennaalil ja kus kõikjal veel.

Kõige ootamatumaks „leiuks“ kujunes aga John Malkovich: „Olin spetsiaalse kutsega Armeenia pealinnas Jerevanis, kus viibis ka Malkovich, kes on klassikalise muusika fanatt. Ta tegi lavaprojekti noore andeka armeenia dirigendiga. Orkester mängis Schnittke klaverikontserti, tema luges tekste.“

Eraldi intervjuud kultusnäitlejaga polnud ette nähtud ning lugu oleks saanud hoopis teise kuju, kui just Keiul poleks omi nippe. Järgmisel päeval tundsid nad tänaval kohtudes teineteist juba nägupidi.

Tundmatud kuulsaks

Teistkätt on suurkujud pigem vastand Keiu meelisteemadele: „Selles mõttes olen halb ajakirjanik, et klikid mind ei huvita.“ Talle on alati meeldinud kultuuritegijad, kelle tegevusvaldkonnad on laiema avalikkuse ees sageli varjul, underdog’id, nagu ta ise ütleb: „Küsimus pole kuulsuses või veel tundmatute tegijate kuulsakssaamises. Soovin, et pildis oleksid inimesed, kes teevad oma asja õhinaga, näevad väga palju vaeva ning seda kõike suurema kultuuriraha toetuseta.“

Kultuuri definitsioonile pole just kerge tõmmata piire. Valdkond on palju laiem, kui teater, muusika, kunst ja kino. „Aasta eest tegime erikülje alkoholikultuurist. Mitte purjutamine pole selle kultuuri keskmes, vaid maitsed ja ajalugu, mis erinevate jookidega kaasas käib,“ pakub Keiule huvi veinimaailm, mille eripärasid on ajalootunnetuseta raske tajuda. „Mahaniidetud nõgeste lõhnal puudub tähendus, kui seda maal vanaema juures ei ole tundnud.“ Kultuur on kõikjal, teisiti lihtsalt ei saa.