Päevalehe „oma” kirjanikud mässavad, tiksuvad ja hoiavad sulepea vaheda

Kirjanik Lilli Promet on meenutanud, et ei kahetse ajakirjanikuna alustamist hetkekski.

„Ma olen nagu jäälind – selline eksikülaline, lendan sisse ja paari tunni pärast jälle kaon,” ütleb Andrus Kivirähk ühel neljapäeval, kui ta on Eesti Päevalehe toimetusse tulnud, et nädalavahetuselehe LP jaoks kirja panna järjekordne kolumn.

„See on muidugi mu enda kapriis, et ma siin käin – ma võiks seda kõike kodus teha, ega tänapäeval ei ole ju mind siia vaja. Aga tore on ju natukene sotsialiseeruda, tulla ja näha inimesi, juua toimetuse kohvi.” Nii on ta Eesti Päevalehe „oma” kirjanik ja kolumnist olnud juba kaks aastakümmet. 1991. aastal ajakirjanduse neljanda kursuse tudengina alustas ta Päevalehe kultuuritoimetuses: väisas näituseavamisi, usutles, arvustas. Toimetuses ootasid Kivirähki juba ees sõber Jüri Pino ja Ilona Martson, kellega ta aasta pärast pulmad tegi. Martson juhtis veel nullindate alguses Päevalehe kultuuritoimetust ning seejärel asus toimetama lasteajakirjaga Täheke.