Päewaleht ilmus tugeva lehena keeldude kiuste
Aastal 1905, kui ilmus esimene Päewaleht, elas Eesti üle tsaristlike repressioonide lainet, 1940. aastal, kui Päewaleht kinni pandi, möllas Eestis juba Nõukogude okupatsiooniarmee. Kuid vahepeale oli mahtunud siiski enamjaolt õitsenguaeg, mis tegi väikelehena alustanud Päewalehest Eesti juhtiva päevalehe.
Veel 1905. aastal oli Tallinnas juhtivaks ajaleheks Teataja ees-otsas Konstantin Pätsiga, Lõuna-Eestis võimutses aga Postimees Jaan Tõnissoni juhtimisel. Päewalehel polnud kõrvale panna ühtegi poliitilist raskekahurit, kuid see-eest suutis leht jääda püsima 1905. aasta detsembri- ja 1906. aasta jaanuari-päevil, kui tsaarivõim sulges enamiku eestikeelset meediat, sh Teataja, Uue Aja, Sakala, Eesti Postimehe, Uudised ja Oleviku.
Selleks ajaks kui Tallinna Teataja 1910. aastal turule tagasi pääses, oli Päewalehest saanud juba Põhja-Eesti juhtiv ajaleht. Teine repressioonide laine tabas kogu eestikeelset ajakirjandust enamliku diktatuuri ja Saksa okupatsiooni ajal 1917–1918, kuid Päewaleht suutis keelustamiste järel turule naasta veelgi tugevamana.
Tugev toimetus
Päewalehele tagas lisaks lugejate rohkusele majandusliku kindluse ka see, et teda andis 1908– 1940 välja Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus. Toimetus oli Eesti oma aja tugevamaid, ajalehele andis selgroo hilisem peatoimetaja Georg Eduard Luiga, 1930. aastate keskpaigast aga olüm-piamedalivõitjast peatoimetaja Harald Tammer.
Kui Tõnissoni valitsus 1933. aastal eeltsensuuri kehtestas, vastas Päewaleht protestikampaaniaga, avaldades juhtkirjade kohal kurgikasvatuse õpetusi ja keeldudes avaldamast valitsuse teateid. Kuid Pätsi 1934. aastal kehtestatud vaikiva ajastu elas Päewaleht üle siiski suud koomale tõmmates. Valitsus pani 1935. aastal Postimehe „sekvestri alla” ja 1938. aastal keelustas ajalehed Waba Maa ja Rahva Sõna üldse. Päewaleht suutis püsima jääda juulini 1940, kui kommunistlik tsensuur sõltumatu ajakirjanduse lõplikult kinni pani.
