Päikeseloojangud luigelaiu moodi
Noore naisena elas Ülle koos pisitütrega Tartumaal metsa sees. Tallinnas töötavat meest nägi ta ainult nädalavahetustel. Talveöid valgustas petrooleumilamp, elektrijuhtmed veeti külasse alles teise tütre sündimise aegu.
Nüüd, 20 aastat hiljem, töötab Ülle fotograafina Pärnu linnas ja tema elukaaslane Tiit Pilt ootab naist nädalavahetusteks koju – Manilaiule.
Hektar linnumune
Üllele meeldib pildistada päikeseloojanguid Manilaiul. Lausa kisub fotoaparaati haarama, kui roosa taeva all, roosa-sinisel merel liugleb vaikselt luik, õrnalt roosakasvalge. Mõnesaja meetri kaugusel Anilaiul on luikede ja teistegi veelindude pesitsuskohad. “See luik, kes on Anilaiul sündinud, enam siit ära ei lähe,” kinnitab Ülle. Nii ujuvadki luiged Manilaiu ümber läbi aasta.
1986. aastal Riida talu ostes kuulus majakrundi juurde ka hektar Anilaidu, kunagist lammaste karjamaad. Ehk pea terve pisilaid, jupike riigimaad välja arvatud. Ülle on jätnud laiukese ainult lindudele ja hoidub sinna pesitsusajal minemast: mune lebab maas nii palju, et kohati pole ruumi astuda.
Kosklatele on Ülle maadel üles pandud 20 pesakasti. Rannaäärsele rohuniidule kaevasid looduskaitsjad kaks 10 cm madalukest tiiki, et seal saaks kudeda juttselg-kärnkonn – haruldane ja hääbuv liik.
Sadamakai ehitamise aegu toodi Manilaiule kohale buldooser ja kopp. Tiit kasutas juhust ja lasi ühtlasi tiigiks süvendada soise lohu Riida talu juures. Nüüd ujuvad tiigis kogred ja särjed, merest pisikestena püütud ning turistide söögilaualt üle jäänud saiatükkide ja riisiga kopsakaks söödetud.
Roog vallutab maad
Manilaiu masinaparki kuuluvad peamiselt külgkorviga mootorrattad, Riida talu lahtine villis ja neli-viis Moskviti. Nii et kui paari aasta eest viis tormituul pealt ühe kõrvalhoone katuse, upitati see tagasi “inimkraana” ehk köie külge rakendatud meestepundi jõul.
Rannaniitude säilitamise huvides maksab riik toetusraha igale manilaidlasele, kes roogu niidab või loomi karjatab. Omaette jäetud roog vohab peagi inimesel üle pea ja kipub rannaäärest aina ülespoole, uut maad hõivama.
Aastate jooksul on Tiit jõudnud võsalõikuri ja muruniidukiga puhastada enamiku majaümbruse kuuest hektarist, puutumata roogu on jäänud veel hektar-poolteist. “Järgmisel aastal,” loodab mees.
Ta unistab väikesest traktorist, millega oleks hõlpsam roogu maha võtta. “Nii käiks veel aastaid jõud üle,” plaanitseb ta. Seni on turismitaluga teenitud raha kulunud ümberehitustele, ka aida uuele rookatusele.
Manilaiu omapärane loodus tõmbab peale konnauurijate ja linnuteadlaste ligi hulgakaupa uudistajaid. “Külalised orjastasid meid,” meenutab Ülle turismitalu-eelset aega. “Suviti oli vast paar-kolm päeva, kui me saime ainult oma perega olla. Meil on palju häid tuttavaid, kes tulid külla, ja igaüks võttis veel seitse sõpra kaasa.”
Nii tuligi Üllele idee teha turismitalu – kui külalised nagunii rahu ei anna, võiks sellest vähemalt kasu saada. Ja kohe! Tiit ohjeldas kärsitut naist, kuni valmisid hädavajalikud saun ja puurkaev. Külastajaid hakkasid nad vastu võtma kuue aasta eest. Suuremate rühmade puhul oli rakkes kogu pere, nii et Ülle tütred jõudsid köögitoimkonnast põhjalikult tüdineda.
Sel suvel eelistasid Merike (18) ja Marju (16) otsida suveks tööd hoopis Pärnus. Ülle värbas omakorda abiks paar tüdrukut, kes õpivad kokandust Pärnu supikoolis – nii seda kohalikku kutsekeskkooli kutsutakse.
“Külastajad võiksid tulla 20 kaupa, viiel päeval nädalas,” unistab Tiit. Tegelikkus on teistsugune – talvel ei satu tallu kohati kuude kaupa ühtki külalist, suvised nädalavahetused on aga rahvarohked.
Ühel juunikuisel laupäeva pärastlõunal sekeldas talus korraga sadakond inimest: kui üks rühm oli just tulnud ja teine polnud veel läinud. Tiit pidi sel rekordpäeval seitse korda paadiga mandri ja laiu vahet sõitma.
Külaelanikud nurisevad vahel turistide maaletoomise pärast. Ikka ju juhtub, et romantikaotsijad trambivad üle niitmata heinamaa või ei suuda uudishimulik poisinolk näppe kaluri mootorrattast eemal hoida. Kohalikud pahandavad siis Riida elanikega: kui tõite turistid kohale, hoidke neil silm peal ka.
Direktoritoolilt Tiidu-onuks
“Küsige Tiidu-onu käest, tema teab,” juhatab Ülle külastajate lapsi. Ülle järgi lapsed ja laste järgi täiskasvanud, nii see Tiidu-onutamine levib. “Varsti teab mind niimoodi pool vabariiki, aga mis seal ikka,” ühmab Tiit.
“Tiidu-onu” on Tiit Pildi kolmas töökoht. Esimene oli keskkooliajal, kui talle anti keemia-füüsikaklassis laboranditööd, et lastekodupoiss saaks natuke taskuraha teenida. Raha polnud suur, aga töödki oli napilt: laboris põrandat pühkida ja katseklaase loputada. Plussiks veel võimalus koos sõpradega salamisi katseid teha: nitroglütseriin – ebaõnnestus, püssirohi – õnnestus.
Teise töökohta, Pärnu piimakombinaati jäi Tiit 31 aastaks. Alustas kastide laadijana, töö kõrvalt lõpetas kaugõppes TPI tööstuse planeerimise eriala, pidas mitmeid erinevaid ameteid, kuni maandus seitsmeks aastaks direktoritoolile. Direktor Tiidule allus umbes 500 inimest, üksvahe ka 700 – koos uue tehase ehitajatega.
1995. aastal Tiit lahkus, põhjuseks eriarvamused uute spetsialistidega. Nõukogudemaa laiale turule kaupa tootnud piimakombinaat läks riigikorra muutudes pankrotti. “Ei tahtnud enam linnas olla, nii ma Manilaiule tulingi,” ütleb Tiit.
Ilus paratamatus
Kümmekonna aasta eest Üllega kohtudes tundis Tiit muret, et on naisest 15 aastat vanem. Üllet see ei seganud – oli ju tema abikaasa, kadunud Vello Tamm naisest vanem 20 aastat.
Ajakirja Noorus peakunstnik Vello tegi kujundusi ka teatrilavastustele. Noorsooteatrile dekoratsioone kavandades puutuski Vello kokku tollal 21aastase teatriadministraatori Üllega.
Külmal sügisel kutsus armunud Vello kord naise endaga kaasa – ei-tea-kuhu. Mis tähendas sõitu Manilaiule, paadipõhjas telk, natuke riisi ja ämbritäis nelke. “Umbes aasta hiljem küsis Tamm minult: kas sa tahad olla minu maja perenaine? Mina tahtsin,” meenutab Ülle.
Tartumaale Ivaste külla kolimine oli ilus paratamatus – Tallinnas polnud neil elukohta, ainult mehe pisike tööateljee, kuhu pereelu ei mahtunud. Talumajas metsa sees oli aga niiiii ilus! Nõnda kasvatas Ülle seal lapsi-lambaid-nutriaid ning ootas meest nädalavahetusteks koju viis aastat.
Kui Vello asus tööle Endla teatri peakunstnikuna, kulus ümberistumistega bussisõiduks Pärnust Ivastesse terve päev. Viimaks õnnestus Vellol saada Pärnusse korter, peagi ostsid nad maja ka Manilaiule. Väikeste maakoolide soosimise aegu õnnestus Üllel seal ka töötada – nimelt õpetajana Manilaiu algkoolis, mis on nüüd taas suletud.
Ent kümme aastat tagasi Vello suri. Üksikuks jäänud Ülle tutvus jõulupeol Tiiduga, kes – üllatus-üllatus! – elas Pärnus temaga samas paneelmajas. Abielumehest Tiidu suhted abikaasaga olid 25 kooselatud aasta järel jahtunud. Nii sattusidki Ülle ja Tiit kahekesi Manilaiule.
Tammsaare tuleb!
Ülle on kandnud aastaid pisikese briljandiga kuldsõrmust, mille Tiit talle kihluse märgiks kinkis. “Ma ei saa Tiiduga abielluda, siis oleks ajalehes minu fotode all kirjas Ülle Pilt. Kõik mõtleksid, et näe, kus mingi Ülle on ülbeks läinud, nagu peaks kõik teda eesnime-pidi teadma,” muigab Ülle.
Pärnu Linnalehte esindab fotograaf Ülle sageli paaris ajakirjanik Anu Saarega. “Kui me mööda tänavat kõnnime, lühike Ülle Tamm ning pikk Anu Saare, siis me ikka naerame, et Tammsaare tuleb,” tähendab Ülle, kes õppis fotograafiaringis pildistamise selgeks nelja aasta eest.
Ülle tahab pildile jäädvustada kõik Manilaiu 34 elanikku. Kalurid hommikul kella viie paiku merest räime tõmbamas, üksikuks jäänud vanamemm näitamas kihnukirja kindaid ja sokke, iga paar kordumatu. Fotodest kavatseb Ülle teha näituse tühjaksjäänud koolimajja, rõõmuks laiu elanikele ja külalistele.
Ülle on Manilaiul elanud üle kümne aasta, Tiit pisut vähem. Isegi kui nad elaksid seal veel 20 aastat, oleks nad põlis-manilaidlastele ikka “massakad” ehk mandriinimesed. “Väikese eraldatud ühiskonna omapära,” tähendab Tiit. “Kui ma olin siin aasta-poolteist elanud, siis mõtlesin, et olen juba omainimene ja tunnen kõiki. Kolme-nelja aasta pärast sain aru, et tegelikult ei saa ma kunagi päris omaks, sest pole poisikesena koos nendega paljajalu meres solistanud.”
Ent ehk just mandril sündimise tõttu pole Ülle silm veel nüristunud ja märkab tänini Manilaiu looduse ilu. Nii võtabki Tiit oma kihlatud naise palvel paadi ja sõidab päikeseloojangu aegu merele. Paadinina ees laiub meri, paremale vaadates paistab punakaskollane loojuv päike, vasakult poolt aga kahvatuvalge tõusev kuu. “Niiiii ilus,” ohkab Ülle ning üritab seda elu ja ilu taas kord hinge ja pildile püüda.
Evelin Kivimaa
fotod: Jarek Jõepera
