Päkapikk ning Vabaduse sammas
Aasta on nüüd siis nii kaugel, et nägin eile oma aias päkapikku. Tegin kohe akna lahti ja hõikasin teda, sest mina olen päkapikkudega alati hästi läbi saanud, mind pole nad kunagi peljanud. Vene ajal ma lausa varjasin neid, kuna tollased võimud ei sallinud, et päkapikud pakke toovad, tiblade ajal tohtis pakke tuua ainult Breþnev. Olid kohe sellised erilised “Breþnevi pakikesed”, mida kõigile inimestele kalli raha eest sunniviisiliselt jagati – samal ajal kui päkapikud tõid endi pakke täitsa tasuta. Ja muidugi oli ka vaks vahet selles, mida sisaldas päkapiku pakk ja mis peitus Breþnevi pakikeses! Sest BreÏnev oli ju puruhaige ning peast ogar inimene, kes toppis Moskvas oma pakkidesse igasugust sodi ja rooja, mis ainult näppu puutus, aga päkapikkude kraam oli toodetud jõuluvana töökodades ning see oli ikka meistritöö.
Päkapiku eksitused. Niisiis jah, päkapikk tuligi minu kutse peale ligemale, teretas kenasti ja me hakkasime vestlema. Päkapikk rääkis, et oli just käinud Toompeal ja viinud Riigikogu liikmetele kingitused.
“Savisaarele panin pingile ühe täiskasvanute ajakirja, kus on peal palju selliseid paljaid ja vallatuid tüdrukuid, kes teevad igasugu trikke,” kõneles ta kihistades. “Ta ise kirjutas jõuluvanale ja palus, et oleks, mida istungite ajal lapata. Tõesti tore asi, ma ise vaatasin ka sisse. No on ikka plikad! Ja paar neegrimeest on ka nendega puntis, mõne pildi peal teevad lausa tiritamme kohe!”
“Armas päkapikk, nüüd sa tegid küll kohutava vea!” ütlesin mina. “Savisaar ei tööta enam Riigikogus, ta on Tallinna linnapea! Aga Toompeal istub tema toolil hoopis üks noor ilmsüüta neitsi! Ma ei taha mitte mõeldagi, mida see õrn olevus teeb või ütleb, kui ta oma töölaualt säärase ajakirja leiab!”
Päkapikk vihastas.
“Vanatont ja surimuri neid poliitikuid võtaks!” ütles ta tigedalt. “No kes neil käsib ühtevalu töökohta vahetada! Minu pea ei hoia kõike seda virrvarri enam kinni! Ah et Savisaar on nüüd linnapea! Kurat, ma ütlen! Siis läks Paltsu kink ju ka valesse kohta! Ma viisin talle linnavalitsusse tünni soolaheeringat, Palts kirjutas jõuluvanale, et siin mandril pole seda kraami üldse saada. Aga nüüd tuleb välja, et see heeringas läks hoopis Savisaarele!”
“Sa ikka katsu eluga rohkem kursis olla!” soovitasin mina. “Nüüd läks küll väga pahasti! Paltsu heeringad on Savisaare käes, no ega tema neid tagasi ei anna. Sa pead vaesele saarlasele uue kingi otsima.”
“Jah, justkui mul neid kinke jalaga segada oleks!” urises päkapikk. “Mis siis veel juhtunud on, kas Liisa Pakosta on ikka ametis? Tõin talle helepunase rinnahoidja ja seksika pihiku ning kinnitasin need tema arvuti külge. Ma loodan, et see kink läks ikka õigele inimesele!”
“Oh häda, vaene päkapikk!” hüüdsin mina. “Liisa Pakosta asemel istub selle arvuti taga praegu hoopis Rein Lang! No mida tema helepunase rinnahoidjaga teeb!”
Päkapikk vandus.
“Kõik on untsus!” karjus ta. “Langile ma tõin ju hoopis klaveri ja tirisin seda nagu loll Kuku raadio trepist üles, nii et higipull otsa ees!”
“Paha lugu,” ütlesin mina. “Sa katsu vähemalt valitsuse liikmetele kingid ruttu kätte viia, pärast 8. jaanuari jooksevad need kah mööda ilma laiali.”
“No mina ei saa aru, miks need eesti inimesed niimoodi muudkui ringi saalivad ja kohta pidada ei oska!” riidles päkapikk. “Mujal maailmas on kõik teistmoodi – näiteks paavst töötab juba palju aastaid ühe koha peal, temaga pole absoluutselt mingit muret. Viin talle igal aastal jõuludeks siibri ja tema õnnistab mind ja palub eelmise aasta oma välja viia. Vaat selline on tõeline vana kooli dÏentelmen, kes elab ise ja laseb ka päkapikkudel elada!”
“Mis teha, saatus on meid, eestlasi, ikka pillutanud nagu heinakõrsi tuule käes,” ohkasin mina, aga päkapikk vastas, et see pole kellegi vabandus ja käskis kõigil eesti hilpharakatel enesele pressraud taskusse panna, kui nad muidu nii kerged on, et tuul ära viib. Ning läks vihaselt minema.
Ka mina panin mütsi pähe ja võtsin kepi kätte. Mind oodati Vabaduse monumendi konkursi Ïüriis.
Vabaduse auk. Sellised konkursid on väga vajalikud, sest need aitavad maha rebida nii mõnegi mehe silmakirjalikkuse maski. Sest niimoodi, tänaval, ei saa ju aru, millest keegi mõtleb ja mis hirmsaid plaane ta oma pealuu sees haub. Aga anna talle ainult pliiats kätte ja me näeme kohe, milleks üks õel inimeselaps võimeline on. Ikka kohutavaid asju, ehtsaid põrgumonstrumeid tahavad mõned meie hulgast pühale Vabaduse väljakule ehitada! Päris õudseid, nii et vaatad korra neid kavandeid ja hirm tuleb peale! Millest säärane elajalik viha Eesti Vabariigi pealinna ja selle esindusplatsi vastu – mina ei saa aru? Aga igal juhul hea, et need kurjad plaanid nüüd päevavalgele ujusid. Valisin välja kümmekond tööd ja andsin Kaitsepolitsei esindajale.
“Need ümbrikud tuleb avada, ja autorid kiiremas korras vangimajja toimetada!” andsin ma korralduse ning tubli seadusesilm andis au ja tegi, mis tema kohus.
“Aga sammas?” küsis þürii esimees minu hoogsast tegutsemisest pisut ehmununa. “Me peame ju ometi ehitama Vabaduse samba!”
“Sammas ei too kellelegi vabadust!” vastasin mina. “Sa võid ju sõja korral sinna otsa ronida, aga varem või hiljem tuuakse sind sealt alla, või raiutakse sammas lihstalt maha. Kui tiblad 40. aastal sisse marssisid oli väga palju neid, kes üritasid end puude või lipuvarraste otsa ronimisega päästa – ei aidanud. Samba otsas kükitav inimne on ju hästi näha, paremat märklauda ei oska soovidagi!
Hoopis teine asi on aga auk. Üks tõeliselt sügav Vabaduse auk! Metsavennad elasid alati aukudes, mässumehed elasid põranda all. Mitmed eestimeelsed inimesed läksid tiblade eest kaevu, ja mitte keegi ei saanud neid iialgi sealt kätte! Vabaduse väljakule tuleks kaevata hoopis üks Vabaduse auk, kuhu kogu rahvas saaks hädaohu korral sisse karata ning seal all vabalt edasi elada, see on minu nõu!”
“Aga kuidas siis välismaa riigimeestega jääb?” küsis üks asjamees ja muigutas suud. “Kas nemad hakkavad siis oma pärgi augu äärele tooma või?”
Ja naeris hääletult.
“Siin pole naerda midagi!” ütlesin mina. “Misjaoks augu äärele? Las viskavad oma pärjad otse auku! Las näevad oma silmaga, kui sügav on meie Vabaduse auk! Pealegi on sedasi puhtam. Muidu jääb see pärg samba jalamile mädanema, aga nüüd ei riiva miski silma. Kõik on kenasti augus varjul.”
Minu ideed lubati kaaluda.
