Sakala hoonestusõiguse lepingute avalikustamisele reageeris esimesena valetajate klubi, üritades üksteist üha absurdsemate väljamõeldistega üle trumbata.

Otsa tegi lahti Isamaaliidu fraktsiooni esimees Andres Herkel, kes reedel teatas, et lepingus on sätestatud vaid hoonestaja kohustus olemasolev Sakala keskus renoveerida. “Lammutamisest ei ole lepingus sõnagi ning renoveerimine saab tähendada üksnes olemasoleva keskuse kordategemist, mitte aga selle lammutamist ja uue koleda kipskarbi ehitamist,” tähendas Herkel.

Mis puhul need sõnad öeldi? Olen korduvalt selgitanud, et hoonestusõiguse konkursi tingimused ega ka leping ei käsitle olemasoleva hoone säilitamise võimalusi ega kohustust, vaid keskendub sellele, mida lõpptulemusena tahetakse kinnistul näha. Lammutamine kerkis päevakorda alles projekteerimise käigus, kui selgus, et hoonestusõiguse lepingut ei ole teisiti võimalik täita. Ütlesin seda ka 8. novembril ning 4. ja 13. detsembril riigikogus esinedes. Aga kuidas võib Isamaaliidu fraktsiooni esimees kuulda seda, mida ta kuulda ei taha!

Edasi, Herkel parafraseerib küll lepingu punkti 4.2 viimast rida, aga jätab tähelepanuta sama punkti muud read, samuti tõsiasja, et tema tsitaat on vastuolus lepingu järgmise punktiga. Siin on näide, kuidas lepingu tekstist üksikuid sõnu välja rebides ja neid meelevaldselt tõlgendades üritatakse avalikkust petta.

Muide, veel üks õiendus. Hoonestusõiguse lepingus nimetatud olemasoleva hoone üldpind on 7 116 ruutmeetrit ning lepingu järgi peab hoonestaja püstitama uue hoone ja juurdeehitise, mille kogupind on vähemalt 26 000 ruutmeetrit. Kuidas tekib seitsme tuhande ruutmeetri kordategemisega 26 tuhat ruutmeetrit kogupinda, ei ole ilmselt tarviski öelda.

Laupäevane Postimees informeeris juhtkirjas oma lugejat, et hoonestusõiguse leping nõuab vaid Sakala keskuse saali rekonstrueerimist. Nagu poleks olemas lepingu neljandat punkti koos arvukate alapunktidega, mis kohustavad ASi Uus Sakala kinnistut hoonestama ning vastavalt 5. oktoobril 2000 kehtestatud detailplaneeringule välja ehitama kultuuri-, konverentsi- ja vaba aja keskuse.

Ebaaus oli ka 22. detsembri Postimehes ilmunud tsitaadi kasutamine. Tolles tsitaadis on mulle omistatud väide juurdeehituse kohta, mis ei vasta tõele. Tohiks olla iseenesestmõistetav, et intervjueeritav ei vastuta talle suhu pandud sõnade eest. Seda enam, et ma ei saanud intervjuu tekstiga enne avaldamist tutvuda. Selgitasin seda reedel Postimehele ka kirjalikult, ja ometi pidas toimetus võimalikuks lugejat eksitada.

Kõnekas on seegi, et minu reedel Postimehele saadetud rohkem kui lehekülje pikkune kommentaar ei sobinud kokku ajakirjanik Urmas Seaveri kavatsustega. Mitte ühtegi sõna sellest ei ilmunud laupäevases lehes avaldatud loos “Sakala leping jätaks praeguse maja alles”. Selle asemel teatas Seaver, et “minister ei soostunud andma hinnangut sellele, kas lepingus olevad punktid lubavad vaid olemasolevat keskust renoveerida või võib lepingu järgi ka maja lammutada”. Ometi leidus vastus sellele küsimusele toimetusse saadetud kommentaaris.

Mis puhul need valed esitati? Mõistagi annab IRL endale aru, et Sakala keskuse probleemi tekitas 1999. aastal Mart Laari valitsus. Kõik hilisemad otsused, sealhulgas hoonestusõiguse seadmine 2003. aastal, on tollaste otsustusvigade tagajärg.

Mis Postimehesse puutub, siis ei ole ju saladus, et Sakala keskuse lammutamise kava, milleni 2004. aastal jõudsid mitmed komisjonid, oli 2003. aastal sõlmitud lepingu tulemus. Koguni kaks ehitustehnilist ekspertiisi on teinud kindlaks, et seda lepingut ei ole võimalik täita. Nüüd püüab Postimees tollaseid otsustajaid katta.

Niisiis, selle asemel, et meenutada Isamaaliidu või Reformierakonna rolli selles loos, üritatakse ajada kõik praeguse kultuuriministri kaela. Aga see polegi nii lihtne, sest neljapäeval avalikustatud dokumentidest selgub mõndagi. Kõigepealt see, et 2003. aasta lepingut on ainult pikendatud. Kusjuures hoonestusõiguse seadmise lepingu muutmise lepingu punkt 3.2 ütleb selge sõnaga: “Ülejäänud osas jääb muudetav leping kehtima muutmata kujul.” See tähendab, et Sakala keskuse ümber toimuv kulgeb 2003. aastal kavandatud trajektoori mööda.

Teine aps tuleb sellest, et hoonestusõiguse seadmise lepingu muutmise leping on sõlmitud 15. mail 2006. Järelikult ei pea paika jutt, kuidas Peeter Rebase Keskerakonda astumine – see toimus septembris – lükanud käima terve sündmuste ahela.

Hoonestusõiguse lepingus on öeldud, et hoonestaja omab kinnistul asuvat hoonet, mis tähendab, et paljudest Helir-Valdor Seederi seisukohtadest ei jää kivi-kivi peale. Näiteks neist, mida ta esitas 4. detsembril riigikogu kõnetoolist.

On ilmne, et lepingud lükkavad ümber mitme kuu jooksul hoolikalt ehitatud valede lossi koos kõigi tornide, tõstesildade ja tuulelippudega. Ent valetajate klubi püüab päästa, mis päästa annab. 
 

Raivo Palmaru