Paranoia või tegelikkus: kas tõesti kõigi inimeste kõned salvestatakse?

 (192)
Paranoia või tegelikkus: kas tõesti kõigi inimeste kõned salvestatakse?
Foto: Ester Vaitmaa

Ajal kui karmistatakse jälitamist, koguvad tuure väited meie kõigi kõnede salvestamise kohta.

„Oluliste nõupidamiste ajal jätame telefonid teise tuppa. Või tuleb akud eemaldada,” tunnistavad tõsimeeli mõned advokaadid. „Kuuldavasti on telefoni operaatorfirmadele antud käsk kõigi inimeste telefonikõnesid salvestada, salvestised alles hoida ning vajalikul hetkel küsitakse kõned välja,” esitavad hüpoteesi igati tõsiselt võetavad ärimehed. „Telefonis käib krõps, tähendab – kuulavad pealt,” räägivad tavakodanikud.  
„Ma arvan, et inimesed ülehindavad jälitusasutuste võimekust, aga meil pole midagi selle vastu, kui nad ülehindavad,” naerab kriminaalpolitsei operatiivbüroo juht Aivar Alavere.
Kriminaalpolitsei juht Raigo Haabu leiab, et selliseid spekulatsioone võimendab alati teadmatus. „Kuna jälitustegevuse meetodid ja taktika on põhimõtteliselt riigisaladus, siis avab see tee kõikvõimalikele arvamustele ja spekulatsioonidele. Leiab see viljakat pinnast aga just nõrgema närvikavaga inimeste juures,” tõdeb Haabu.
Eesti Päevaleht küsis  mobiilsideoperaatoritelt EMT-lt, Elisalt ja Tele2-lt, kui suur on nende klientide ööpäevas tehtav kõnede arv. Tulemus oli muljet avaldav – kolme firma kliendid räägivad selle aja jooksul mobiiliga kokku 12 miljonit minutit.

Ööpäevas teeb see 200 000 tundi ja kogu aasta peale kokku lausa 4,3 miljardit kõneminutit või veidi lihtsamalt – 73 miljonit kõnetundi. Tavainimesele on see hoomamatu aeg, aga kas ka masinatele? Kas nii suurt hulka andmeid on võimalik salvestada ja näiteks terve aasta kusagil tallel hoida?
Teoreetiliselt on see võimalik. IT-ajakirjanik Henrik Roonemaa tegi kiire arvutuse ja ütles, et 73 miljoni kõnetunni salvestamiseks läheks vaja umbes 15 000 euro eest kõvakettaid, kui võtta aluseks letihinnad. Kui salvestatavast materjalist teha ka varukoopia, tuleb summa korrutada kahega. Lisandub serverite ja tarkvara hind, nii et kokkuvõttes saame mitmekümne tuhande euro suuruse summa aastas. Aga – need arvutused näitavad ainult kõnede salvestamise mahtu, hoopis teine asi on andmesidemahud ja nende salvestamise võimalus Eestis.

Aetakse segi EL-i direktiiviga

Elisa võrgujuht Andrus Kaarelson tõdeb, et tal on väga raske kommenteerida asju, mida telekomiettevõte esiteks ei tee ja milleks neil ka seadmeid pole. „Kedagi ei salvestada, seetõttu ei saa salvestisi ka alles hoida ning sellist kohustust pole riigi poolt telekommunikatsioonifirmadele ka pandud,” kinnitab ta. Kaarelson märgib, et kui peaksime isegi teoreetilisel tasemel rääkima andmeside salvestamisest, siis võib julgelt öelda: see ei mahu mitte ühelegi kõvakettale. „Eesti riigis sellist võimsust pole, mis suudaks ka parima tahtmise juures salvestada 73 miljonit kõnetundi koos andmesideliiklusega ja seda säilitada. Ei ole sellel süsteemil tellijat ega sponsorit ning ega keegi ei jõuakski seda kinni maksta.”
Kõne- ja andmesidet tuleks Kaarelsoni sõnul vaadelda koos, kuna peale tavakõnede toimub tänapäeval suur osa inimestevahelisest suhtlusest ainult internetiteenuste – näiteks VOIP-kõnede (Voice OverIP), sh Skype’i, MSN-i, multimeediasõnumite ja kõikvõimalike suhtlusvõrgustike (Facebook, Twitter, Linkedin jne) kaudu.

Loe veel

Nii kapo kui ka kriminaalpolitsei juhid on kõnede salvestamise väite ümberlükkamisest ilmselgelt tüdinenud, kuid kahtlustavad, kust selline laialt levinud arvamus ka haritud inimeste hulka on levinud. Aivar Alavere hinnangul aetakse ilmselt segi Euroopa Liidu direktiiv data-info säilitamiskohuse kohta, mille ka Eesti on ratifitseerinud. Selle direktiivi alusel on telekomiettevõtetel kohustus säilitada ühe aasta jooksul data-info ehk andmeid, kes helistas, kellele ja mis ajal. „Aga siin ei salvestata sõnumi sisu,” rõhutab Alavere veel kord seda, mida juba aastaid on kinnitatud. „See tähendab, et ühe aasta jooksul peab olema võimalik tuvastada, et Kärt Anvelt on helistanud näiteks 25. mail Aivar Alaverele ja vastupidi. Aga tagantjärele ei saa teada, mida me omavahel rääkisime, sest registreeritud on kõne fakt, mitte sisu.”  
Ka internetiühenduse osutaja on kohustatud säilitama internetiseansi alguse ja lõpu kuupäeva ning kellaaja koos internetiprotokolli aadressiga. Eurodirektiiv, mille alusel vastav kohustus ka Eestis kehtestati, võeti vastu Londoni ja Madridi terrorirünnakute tõttu ning selle algne eesmärk oli sääraste raskete kuritegude avastamine ja ärahoidmine, mitte kasutajate rutiinne jälgimine. Kapo asejuht Eerik Heldna kinnitab, et seadusest tuleneb kõne fakti säilitamine. „Kõne sisu teame vaid siis, kui selleks on antud kohtu luba kas julgeolekuasutuste või kriminaalmenetluse seaduse raames. Aga see ei ole lihtsalt võimalik, et üks või teine telekomifirma lihtsalt lindistabki näiteks aasta otsa kõigi kõnesid.” Kuid võib-olla ei teata, et karistusseadustik näeb ette ka kriminaalvastutuse selle eest, kui jälitustegevus toimub ebaseaduslikult? „On keeruline ette kujutada olukorda, et tänase Eesti jälitus- ja julgeolekuasutuste juhid hakkaksid enda maine ja karjääriga sellisel viisil riskima,” ütleb Haabu.

Ülekuulamine on katsumus

Peale prokuratuuri ja kohtu jälitustegevuse lubatavuse eelkontrolli teeb riigikogu julgeolekuasutuste erikomisjon tsiviilkontrolli jälituse seaduslikkuse üle. Ka see peaks ilmselt teatavaid hirme maha võtma.
Kui Alavere, Heldna ja Haabu sõnad inimesi ei rahusta, siis võiks mõelda hoopis nii: kes ja miks siis tahaks kõiki meie kõnesid salvestada ning mida kogu selle infoga peale hakata? Operaatoritel pole oma klientide kõnede salvestamise vastu mingisugust huvi,  jälitusasutused huvituvad vaid teatud inimeste kõnede sisust. Salvestatud kõnedest info saamiseks on vaja aga inimest, ent kui palju neid peaks siis kapos või kriminaalpolitseis töötama, et üle kuulata 73 miljonit kõnetundi infot? Kui arvestada, et kalendriaastas on üldse 8760 tundi, siis lihtne aritmeetika näitab, et kõikide kõnede läbikuulamiseks oleks vaja vähemalt 8333 inimest eeldusel, et nad töötavad ööpäev läbi ilma ühegi puhkepäevata.

Praegune kapo asejuht Eerik Heldna teab narkopolitseis töötamise ajast suurepäraselt, mida tähendab kõnede pealtkuulamine ja sealt selle ühe olulise lause väljanoppimine. Ikka uuesti ja uuesti üle kuulamine, et aru saada, mis on slängisõna, mis kontekstis see on ja lõppkokkuvõttes – kuidas sellest vormub tõend. „See, et sul jookseb kolm tundi kõnet linti, ei ole veel tõend, see pole isegi info. See on infotoorik ja sul võib kuluda kümneid ja kümneid tunde inimtööjõudu. Sa kuulad võõrast kõnet, millegi muuga sa rohkem ei tegele. See on suhteliselt ebameeldiv töö. Arvata, et keegi enda lõbuks seda teeb – milline praktiline vajadus selleks on?” küsib Heldna.
Kriminaalpolitsei operatiivbüroo juht Aivar Alavere lisab siiski, et kui keegi paranoiliselt mõtleb, kas tema kõne on sattunud lindile, siis võib see olla juhtunud, kuid pärast materjali läbikuulamist märgib jälitaja ära ainult need kõned, millel võib olla tõenduslik tähtsus. Seega kahtlusaluse kõne näiteks abikaasa või sõbraga teemal, kes lapse lasteaiast toob või kas sel päeval trenni minnakse, jääb toimikust välja. „Välistada ei saa, et salvestusseadmetesse on oma hääle jätnud 10 000 inimest, kuid plaadi peale läheb neist tõenäoliselt vaid 100. Ilmselgelt asjasse mittepuutuvate kõnede tegijaid ei ole mõtet hakata tuvastama ja seda ka ei tehta,” tõi Alavere näite.
Eestis sooritatakse aastas keskmiselt 45 000 kuni 50 000 kuritegu. Raske ja tõsise peitkuritegevusega tegeleb umbes 300 politseinikku. Raigo Haabu toob näite, et ühte suurde operatsiooni, mis on näiteks seotud väga suure kriminaaltuluga ja kus on rohkem kui aasta toimunud tõsine jälitusmenetlus, võib olla eri perioodidel kaasatud kuni 100 inimest. „Neid valikuid tehes teame täna väga hästi, et me ei suuda võidelda kogu kuritegevusega. Me peame kogu aeg valima, mis on rängem, kui räägime raskest peitkuritegevusest ja raskest kuritegevusest. Aga lisaks on ka ju asju, millele me ei saa reageerimata jätta – tapmised, röövimised, mõrvad jne. Ja see väike osa ressursist, mis sellest nii-öelda üle jääb, saab tegeleda raskete peitkuritegude tuvastamisega. Kui mõistuspäraselt need suurusjärgud paika asetada, saab ette kujutada seda töökoormust, millega kriminaalpolitseinik tegeleb,” selgitab ta.  Haabu viitab ka kohtupraktikale, mis näitab, et jälitusasutused on välja valinud õiged pealtkuulatavad. „Ei ole ka suvalist valimit, et kellegi osas hakkab menetlus sellega pihta, et kõigepealt hakatakse tema kõnesid pealt kuulama. Siin rakendatakse ikka põhimõtet, et kui kõik teised võimalused on end ammendanud, siis minnakse selle toimingu juurde,” rõhutab ta. Lisaks ütleb Haabu, et kui politseinikel on juba tekkinud põhjendatud kahtlus ja kohtunik on pärast materjaliga tutvumist andnud loa pealtkuulamiseks, siis on asi tõenäoliselt väga tõsine. „Nii tõsine, et kui keegi võtab telefonil aku tagant ära või telefoni üldse ära viskab, ei mängi see rolli. Küll meie selle asja ka ilma telefonita lahti harutame, sest jälgimiseks on ka muid meetmeid.”

Aastas annab kohus 800 kuni 900 jälitustoimingu luba. Filter on aga juba enne kohtuniku juurde luba taotlema minekut tihe. Jälitaja peab kõigepealt oma otsesele ülemusele selgitama, miks ta luba tahab. Siis minnakse prokuröri juurde ja see otsustab omakorda, kas taotlusega on üldse mõtet kohtuniku poole pöörduda. „Kohtult jälitustegevuse loa saamine ei pruugi olla ajaliselt pikk, aga see on piisavalt bürokraatlik ja nii see peabki olema. Mina küll ei taha, et see oleks lihtne ja sarnaneks lotosüsteemiga,” kinnitab Eerik Heldna.
Sama kadalipu läbimisel saavad ka välisriigid Eestis pealt kuulata. Menetluslikku bürokraatiat lihtsustavad aga rahvusvahelised uurimisrühmad – nii on selgi juhul omavoli välistatud.
Haabut, Heldnat ja Alavere inimeste paranoia ei häiri: on ju palju neid, kes näiteks bakteriohus teistele kätt ei anna või käivad marlimaskiga ringi. Seetõttu tuleks Haabu sõnul ilmselt ka mobiiltelefoni aku äravõtmist mingil määral veidruseks pidada. Kõige parem nõuanne on aga mitte toime panna tegusid, mille pärast hirmu tunda.
Olgu öeldud, et riigisaladust ning välisriikide ja organisatsioonide riigisaladust puudutavate koosolekute ajal jätavad ka meie julgeolekuasutuste ametnikud, tipp-poliitikud või sõjaväelased telefoni teise tuppa ning ülioluliste koosolekute ajal suletakse end lausa nn turvatuppa. Siin ei kardeta aga seda, et üks Eesti jälitusasutus teist pealt kuulab, vaid teoreetiliselt tegelevad riigid ka signaalluurega.

Hirmust tuleks lahti saada

Raigo Haabu
kriminaalpolitsei juht

Peensustesse tungimata pole ilmselt võimalik inimeste hirmu, justkui neid pidevalt jälgitakse, maha võtta. Aga mul on olnud võimalus näha toimikuid, mida tänapäeval uuritakse inimsusvastaste kuritegude kontekstis. Üks neist oli vaid kümme lehekülge ja lõppes kohtualusele fataalse tagajärjega. Vihjan siinkohal stalinistlikele repressioonidele. See on pendli üks ots – oli troika, otsus ja otsus viidi viivitamatult täide. Selline troikalik menetlusliik on kõige odavam.
Teine ots on see, kus politsei on nii ära kontrollitud, et ajas ja ruumis pole võimalik adekvaatselt olukorrale reageerida.
Tõde on aga kusagil vahepeal. Politseil peavad olema kõik võimalused, et osutada ühiskonnale oodatut teenust – suurendada turvatunnet ja kaitsta inimesi, nende elu ja vara. Asi toimub ju selle nimel, et me ei peaks uuesti üle elama näiteks Ustimenkot või veel hullem – näha siin Breivikit. Teisalt peab see protsess olema kontrollitud.
Siin ongi aga riskikoht – jälitustegevuse kui sensitiivse ning isikute põhiõigusi intensiivselt riivava tegevusvaldkonna õiguslik regulatsioon peaks olema maksimaalselt õigusselguse printsiibile vastav. Asi peab jõudma ka kohtupraktikani, et seadust taas kord vajaduse korral parandada või saada teada kohane seaduspügala tõlgendus. Nii et uues olukorras on kaitsjate leib üsna pikaks perioodiks kindlustatud. Kuid õigusriik ongi väga kallis. 

Pealtkuulamine ei anna täit pilti

Eerik Heldna
kapo asejuht

Ühelgi tõendil pole ettemääratud jõudu – tõendeid tuleb hinnata kogumis. Seega ei anna mitte ükski eraldi võetud toiming täispilti. Ma võin, kuid ei pruugi saada mobiilsidevahendi pealtkuulamisest ideaalset infot. Seega ei asenda mitte miski inimest, head kontrollitud infot ja selle alusel saadud tõendit. Ärgem mõelgem lihtsates raamides ega kiilugem kinni mobiilsidevahenditesse. Tänapäeva maailmas jätab inimene endast väga palju jälgi, sest me elame paratamatult teatud määral kübermaailmas.
99 protsenti kuritegudest ei panda siiski toime kübermaailmas, vaid nad realiseeruvad reaalsete rahaliste vahenditena või pahategudena täiesti füüsiliselt eksisteerivas maailmas. Just seda peame me tõendama. Mitte seda, et keegi midagi telefonitsi rääkis ja midagi kokku leppis. See on ainult väike niidike, kuid tõendi peab uurija saama mujalt. Võimalusi selleks on palju. Jälitusametnik peab olema loominguline.
Näiteks rahapesu. Isik võib selle ettevalmistamise kokku leppida mobiili või neti teel, aga ta peab hakkama seda raha tarbima ehk sellega kuriteo lõpuni viima. Kõik muu on ettevalmistusfaas, mille kohta võib uurija küll mobiil- või internetisidet jälgides saada häid tõendeid, kuid lõpule viiakse kuritegu ikka ju mingisuguse kuritegeliku finantsskeemi kaudu. Kas ma jälitan selle tõendamiseks inimest füüsiliselt, vaatan, kuhu ta sõidab ja kellega kohtub, kas ma kuulan teda pealt, kas ma vaatan, milline on tema elustiil – aga süüdimõistmiseks on vaja asitõendeid.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare