Parkide uuendamine seab kakud löögi alla
Eestis tuure koguv vanade mõisaparkide taastamise ja korrastamise hoog on pannud linnuvaatlejad ja nahkhiireuurijad muretsema sadade, kui mitte tuhandete raieohus olevate põlispuude saatuse pärast. Puud on nimelt elupaigaks nii kaitsealustele kodukakkudele kui ka nahkhiirtele.
Eesti ornitoloogiaühingu tänavuse aasta linnu ehk kodukaku projekti vedav Eedi Lelov nentis, et seni on vanade parkide uuenduskuuri kavandamisel kodukakk kui selliste kohtade sümbolliik jäänud tähelepanuta ja ühtlasi kannatajaks pooleks.
Selle kinnituseks on ornitoloogidel tuua hulganisti näiteid.
Lelovil oli ühena paljudest omast käest võtta Pärnumaal Kõima mõisa pargis juhtunu. Kui veel 2004. aastal olid seal kakud olemas, siis pärast korrastustööde käigus puude langetamist polnud neist enam kippu ega kõppu. Alles pärast nelja aasta möödumist õnnestus Lelovil neid mullu taas seal kandis näha.
Eedi Lelov märkis, et sama on „iluravi” tõttu juhtunud ka Tallinnas Kadrioru pargis, kus linnuvaatlejad enam kodukakku kohanud pole.
„Parkide korrastamist kavandades ei osata enamasti selle peale tullagi, et põlised puud on kodukakkudele olulisteks elupaikadeks,” nentis Lelov, kelle arvates tuleks pargipuude langetamist plaanides seda asjaolu arvesse võtta.
Nahkhiireuurija Lauri Lutsari sõnul on nahkhiired parkide korrastamisaktsioonide tõttu vaat et suurema löögi all kui kodukakud. „Kui kakud võivad pesitseda ka vanades hoonetes, siis paljudele nahkhiireliikidele – näiteks suurkõrvadele ja suurvidevlastele – on vanade puude õõnsused ainsaks elupaigaks,” ütles Lutsar.
Iseloomuliku näitena, kuidas korrastustööd nahkhiiri mõjutada võivad, tõi ta välja aastaid tagasi Põlvamaal Räpina mõisa pargis toimunu. Pärast seda kui 2003. aasta talvel seal hooldustööde käigus mõisahoonevaadet avati, kadusid sealt pargi-nahkhiired. Põhjus oli lihtne: puid langetades hävitati ka pargi-nahkhiirte poegimiskoloonia.
„Tavaliselt annavad dendroloogid pargi korrastustöödele küll hinnangu, kuid see piirdub enamasti lihtsalt haigete ehk siis raiumise alla kuuluvate puude väljatoomisega,” osutas Lutsar ja lisas, et kuigi igal aastal tehakse korrastustöid kümnetes mõisaparkides, on sellega seoses temalt nahkhiirte kohta nõu küsitud vaid paaril korral.
Möödunud suvel võtsid nahkhiireuurijad luubi alla 40 Eesti mõisaparki, kus enamasti kohati ka arvukalt eri nahkhiireliike. Ent nii mõnigi park oli Lutsari sõnul niivõrd hõredaks raiutud, justkui olnuks tegu harvendusraiega majandusmetsas.
Pärast raiumist pesakastid üles
•• Eedi Lelov tähendas, et kodukakkude ja nahkhiirte põlistest parkidest kadumist on võimalik mingil määral vältida, kui pärast korrastustöid ja puude langetamist puude otsa tiivulistele spetsiaalsed pesakastid üles pannakse. „Vähemalt kodukakkude puhul on kindlaks tehtud, et iga kümnes pesakast läheb kohe kasutusse,” teadis ta rääkida.
•• Kodukakkude meeliselupaikadeks on põhiliselt pargid ja parkmetsad ning segametsad. Suurtes metsades ja okaspuistutes neid naljalt ei kohta.
Kakud eelistavad lehtpuid, sest nendes on pesa- ja varjepaikadeks enam sobilikke õõnsusi. Segamatult pesitsedes kasutavad kodukakud sama pesapaika ja -puud aastaid.
•• Sobivas paigas võib asustustihedus ulatuda kolme või enama paarini 1000 hektari kohta. Hinnangute järgi pesitseb Eestis kuni 2000 kodukakupaari.
