Pärnu jõkke hakatakse Läti lõhet asustama

Läti lõhed sobivad Pär­nu jõe lõhepopulat­siooni turgutamiseks kõige paremini.

Keskkonnaministeerium kavatseb kasutada Pärnu jõe lõhevarude taastamiseks meie lõunanaabrite lätlaste jõgedest pärit kalahakatisi.

Ministeeriumi kalavarude osakonna peaspetsialist Herki Tuus märkis, et Pärnu jõe lõhe­asurkond on niivõrd väikeseks muutunud, et varud ise ei suuda ennast enam taastada. Niisiis on kavas hakata sinna lõhet taasasustama, nagu seda praegu tehakse osas Põhja-Eesti lõhe­jõgedes Põlula kalakasvatuskeskusest pärit noorkaladega. „Taasasustamisel kasutatav geneetiline alusmaterjal peab mitmekesisuse säilitamiseks olema Pärnu jõe regiooniga võimalikult sarnane,” selgitas Tuus, miks tahetakse taasasustamise alustamiseks saada just Läti jõgedest pärit viljastatud lõhemarja. Esialgne soovitud marja kogus, millest saaks Põlulas kasvatada asustamiseks noored kalad, küünib 100 000 terani ning läheks maksma alla 2000 euro.

Lätlased on teatanud, et on valmis pakkuma sellises koguses Daugava jõe suudmest püütud sugukalade marja. „Praegu ongi otsustuskoht, kas võtta Daugavast pärit lõhemarja või mitte. Kui seda võtame, peame olema veendunud, et mari on pärit võimalikult paljudelt erinevatelt kaladelt, et saaksime Pärnu jões taastada geneetiliselt võimalikult mitmekesise populatsiooni,” tähendas Tuus.

Pais peaks kaduma

Kui meie asjatundjad langetavad lähinädalatel otsuse praegu saada oleva marja kasuks, siis ilmselt juba augustikuus saaks esimesed uued lõhed Pärnu jõe kärestikesse lasta: nii üles- kui ka allavoolu – kalade rändetõkkena kurikuulsaks saanud Sindi paisu. Et pais võiks taasasustamise viljad nullida, pole siiski põhjust karta. Nimelt kui noored lõhed jõkke lastakse, jäävad nad sinna kaheks aastaks paigale. Siis suunduvad nad merre, kust tulevad kodujõkke tagasi kudema kahe aasta pärast. „Loodame, et selleks ajaks ehk siis 2015. aastaks, mil lõhed hakkavad tagasi kudema tulema, on Sindi pais kaladele läbipääsetavaks muudetud,” osutas Tuus. „Meil ei ole ju mõtet jääda ootama, et kui näiteks 2013. aastaks lammutame paisu ära või rajame sinna kalatee, et alles siis lõhevarude taastamisega pihta hakata.”

Kui praegu saada oleva materjali geneetiline mitmekesisus osutub siiski liiga väikeseks, võib sobilike marjaterade saamine lükkuda edasi järgmisse jaanuarikuusse.

TÜ Eesti mereinstituudi teadur Martin Kesler selgitas, et Sindi paisu all on lõhedel võimalik kasutada vaid üht sobilikku kudepaika, kuid pooltel seireaastatel pole ka seal neist olnud kippu ega kõppu. Kuna lõhedele parimad kärestikulisemad kudekohad jäävad neile paisu tõttu kättesaamatuks, on ka lõhevarude tootlikkus väga väike – paisu allgi käivad kudemas vaid üksikud lõhed. „Sisuliselt võib öelda, et Pärnu jõgi on kõige kriitilisemas seisus looduslik lõhejõgi Eestis,” nentis Kesler.

Paisud teevad miljonite eest kahju

•• Asjatundjad on hinnanud Pärnu jõe praegust väärtust kutselise kalapüügi seisukohalt siirdekalade osas ligi 83 000 eurole ja harrastusliku kalapüügi seisukohalt 70 000 eurole aastas. Jões olevate rändetakistuste (paisude) kaotamise korral võiks kutselise kalapüügi väärtus siirdekalade osas suureneda aga kuni 447 000 euroni aastas, harrastusliku kalapüügi väärtus pea­aegu kahe miljoni euroni aastas. Kahju, mida põhjustavad lõhe, meriforelli, siirdesiia, vimma ja jõesilmu varudele Pärnu jõel ka­lade rännet takistavad paisud, sealhulgas ka Sindi pais, küünib kokku ligi 2,2 miljoni euroni aastas.

•• 2001. aastal hindas Taani firma Niras AS Sindi paisu poolt vimmavarudele tekitatavat kahju kuni 640 000 eurole ning lõhe- ja meriforellivarudele tekitatavat kahju ligi üheksale miljonile eurole aastas.

•• Eestis on ühtekokku üksteist jõge, kus lõhed kudemas käivad. Üks parimaid looduslikke lõhe­asurkondi on Keila jões. Suurim lõheproduktsioon on paisudega tõkestamata, lõhedele küllaldaselt ruumi pakkuvates Pirita, Selja ja Loobu jões. Viimastel aastatel on lõhed tagasi tulnud kunagisse „masuudijõkke” Purtsesse.