Parteide salajased rahastajad tuleb välja anda

Justiitsministeerium lubab veel sel aastal tul­la lagedale uue erakonnaseaduse eelnõuga.

Pole harv juhus, kui ajakirjandus on paljastanud kui mitte ebaseaduslikke, siis vähemasti ebaeetilisi parteide rahastamise juhtumeid. Mis pole keelatud, on justkui lubatud, olgu see siis kui tahes ebaeetiline. Vaja oleks uut erakonnaseadust.

Uus erakonnaseadus on justiitsministeeriumi teatel valmis minema ministeeriumidevahelisele kooskõlastusringile novem­b­ris ning sellega on plaanis muuta ka erakondade rahastamise põhimõtteid. Siiski ei soovinud ministeeriumi avalike suhe­te osakond eile täpsustada, millised muudatused eelnõusse tehakse.

Vastumeelsus erakonnaseaduse muutmisest rääkimise vastu on hõlpsalt seletatav. Parteide reguleerimine sõltub paljuski just neistsamadest erakondadest, kelle esindajad riigikogus peavad seadusemuudatused heaks kiitma.

Kuid erakonnaseaduse ettevalmistamise ajastus pole justiitsministeeriumis kindlasti juhuslik. Täna on minister Rein Langi ministeeriumil viimane päev vastata Euroopa Nõukogu korruptsioonivastaste riikide ühenduse GRECO poolt poolteist aastat tagasi, 2008. aasta aprillis esitatud Eesti erakondade hädist reguleerimist puudutavatele küsimustele.

GRECO raporti järeldused nõudsid Eestilt kõige enam sõltumatu erakondade rahastamist kontrolliva organi sisseseadmist. Praegust korda, kus rahastamist jälgib riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise komisjon, kuhu kuuluvad erakondade endi esindajad, hinnati seal eriti nõrgaks. Samamoodi nõuti, et peale valimiskampaania kulude kontrollitaks pidevalt erakondade kulusid ja ka kogu erakondade raamatupidamist. Lisaks soovitati erakondade patustamise efektiivsemaks tõkestamiseks ja seadusrikkumise vältimiseks kehtestada reaalselt kohaldatavaid ja erilaadsemaid sanktsioone. Eesti on GRECO-ga ühinenud vabatahtlikult ja võtnud sellega endale kohustuse viia ühenduse ettepanekud ellu.

Vastus on saladus

Kuigi justiitsministeerium peab hiljemalt täna saatma GRECO-le vastuse, pole ta nõus ütlema Eesti vastuse sisu kohta mitte midagi.

Eesti Päevaleht uuris vastuse seisu mõne nädala eest ning selle peale teatati GRECO reeglitele viidates, et Eesti vastusdokument on salastatud. „31. oktoobriks an­nab Eesti GRECO-le aru, kuidas on täidetud nende antud soovitused. Seejärel koostab GRECO meile hinnangu ja aruande, mida läheme kevadel kaitsma Strasbourgi. Aruanne on seni salajane, kuni seda pole Strasbourgis vastu võetud. Loodame, et see juhtub lähima kuue kuu jooksul,” selgitas justiitsministeeriumi kriminaalteabe ja analüüsi talituse juhataja Mari-Liis Sööt.

Justiitsministeeriumi erakondade seaduse muutmise kava salastamine võib olla kindlasti eri nõuete järgi juriidiliselt korrektne, kuid tekitab siiski imestust, sest selles käsitletakse ju erakondade tegevuse avaliku kontrolli ja läbipaistvuse tõhustamist. Kuidas sellist diskussiooni riigisaladuse kaitse all pidada saab, pole Eesti Päevalehel kahjuks võimalik selgitada.

Siiski on Eesti Päevalehele teadaolevalt kaalutud näiteks erakondade karistamist juhul, kui mõni kandidaat on valetanud või pole esitanud valimiskomisjonile oma kampaania aruannet. Eelnõusse kaaluti näiteks sanktsiooni, et erakonda saaks trahvida kolmekordse summaga, mis valimisaruandesse esitamata jäeti.

Küsitava rahastamise näiteid jagub.

Nii näiteks maksid 1999. aasta valimiste eel Rahvaliidu parteikassasse seitse erakonna liiget, kelle seas oli ka hilisem president Arnold Rüütel, kahe nädala jooksul iga päev tuhat krooni. Kokku laekus 1999. aasta suvel Rahvaliidu kassasse 100 000 krooni. Sellised sularahaannetused olid vajalikud, kuna parteid ei võinud korraga sularahas vastu võtta üle tuhandekrooniseid annetusi. Kuid tagantjärele tundub selline parteikassa täitmine täiesti süütu ettevõtmisena.

2005. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimiste eel said üle riigi kuulsaks lihttöölised Mati Kopli ja Veiko Võrk – kumbki annetas Keskerakonnale 100 000 krooni. Kuigi juriidiliselt on kõik korrektne, tekitas toona küsimusi, miks lihtsad inimesed peaks ligi poole oma aastasissetulekust mõne partei kontole kandma.

Kui 2005. aasta sügisel toimunud K-kohukese ja sel kevadel Keskerakonnale 1,4 miljonit krooni annetanud välismaalaste Peter Ziegleri, Balis Milani ja Micka Paveli juhtum kõrvale jätta, siis tekitas selle aasta alguses avalikkuses suuri küsimusi erakondade sidusorganisatsioonide ja nende asutatud sihtasutuste rahastamise temaatika. Siiani on ammendava vastuseta küsimus, mille Eesti Päevaleht tõstatas veebruaris Jüri Vilmsi sihtasutusest ja Keskerakonnast kirjutades – kas sihtasutuse kaudu rahastati Keskerakonda või mitte?

Viimase nädala jooksul on ajakirjandusse jõudnud kolme Reformierakonnaga seotud poliitiku 2007. aasta riigikogu valimiste kampaania küsitavat rahastamist puudutavad uudised.

Reklaamiagentuuri Droom ning reformierakondlaste Robert Antropovi ja Jaanus Rahumäe vahel on lahvatanud konflikt 2007. aasta kevadel toimunud parlamendivalimiste kampaania käigus maksmata jäänud arvete pärast. Kui pealtnäha on vaidluse sisuks isikutevaheline võlaõiguslik suhe, siis avalikkusele on märksa olulisem see, kas riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni esimees Jaanus Rahumägi ja endine politsei peadirektor Robert Antropov on oma kampaania rahastamiseks kasutanud ebaseaduslikke rahastamisallikaid või mitte. Nimelt keelab kehtiv erakonnaseadus ettevõtetel erakondi rahastada. Samal ajal on ajaleht Äripäev väitnud, et reformierakondlaste kampaaniaarveid tasusid teiste hulgas näiteks OÜ Linnakujunduse Büroo ja Verheyen OÜ. Eile teatas riigiprokuratuur, et Reformierakonda ebaseaduslikult rahastatud pole.

Kes mille eest tasus?

Lõppeval nädalal avalikustas Äripäev, et ka europarlamendi saadiku Kristiina Ojulandi viimase riigikogu valimiste kampaania kulude eest tasus osaliselt tema nõuniku Andrus Viksi firma OÜ Jatrimpan.

Kõiki mainitud juhtumeid kokku võttes tekib vaid küsimus: miks poliitikud nii teevad ja miks kehtivat erakondade rahastamise korda ei muudeta?

E-Riigi Akadeemia programmidirektori, endise poliitiku Liia Hänni arvates on praegune erakondade rahastamise süsteem ebamõistlik ja seepärast otsivad erakonnad muid võimalusi.

Ühe ideena pakkus Hänni, et ettevõtted võiks taas saada võimaluse erakondi rahastada. Hänniga nõustub politoloog Tõnis Saarts, kelle arvates on erakondade rahaasjade kontroll hägustunud paari aasta taguse seadusemuudatuse tõttu. Selle kohaselt saavad erakondadele raha annetada üksnes eraisikud.

Samuti on Saartsi hinnangul tarvis erakondadest sõltumatut organit, kes valimistevahelisel ajal kontrolliks parteide rahastamist. „Ma muidugi ei nõustuks selle väitega, et Eestis oleks erakondade rahastamine ülisuur probleem. Näiteks ei saa me Eestit võrrelda Lätiga, kus pole sisuliselt peaaegu üldse tõhusat kontrolli erakondade rahastamise üle,” lisas Saarts. Seega ei jää Eesti demokraatia areng Saartsi hinnangul erakondade rahastamise taha, kuid reguleerimist vajavaid detaile on politoloogi arvates küllalt.

„Selge on see, et ideaalset erakondade rahastamise süsteemi pole. Arvestades, kui suured on praegusel meediaajastul erakondade kampaaniakulud, tekitab see olukorra, kus riigi poolt eraldatavast rahast alati ei piisa ja erakondadel on nii või teisiti kiusatus kasutada võimalusi, mida ühiskond alati ei pruugi heaks kiita,” ütles Saarts.

Kommentaar

Ülle Madise

TTÜ avaliku õiguse professor

Erakondade rahastamise süsteemi ja reeglitest kinnipidamise kontrolli vahendite toimivust tuleb kogu aeg analüüsida ja vajaduse korral ka seadusi parandada. Kahtlemata oleks populaarne öelda, et erakondade rahastamise süsteem on läbinisti puudulik ja kontrollimehhanisme ei ole üldse. Paraku saab nõnda väita vaid siis, kui ei ole kursis teiste riikide seaduste ja nende rakenduspraktikaga erakondade rahastamise kontrolli alal. Olen seotud GRECO-ga ja osalen erakondade rahastamise kontrolli süsteemide rahvusvahelises analüüsis.

Minu meelest on õiglane väide, et Eesti erakondade rahastamise kontrolli süsteem on teiste Euroo­pa riikidega võrreldes tubli keskmine. Meil on reegleid, mida võiks soovitada ka teistele, ja ka meil on teistelt riikidelt üht-teist õppida.

Kõige olulisem oleks üldise poliitilise kultuuri paranemine Eestis. See tähendab, et oma tegevuse korraldamisel tuleks lähtuda nii seaduse kirjakujust kui ka eesmärgist ja mõttest. Nii peaksid tegema kõik poliitikas osalejad, nõudma seda üksteiselt ja avalikkus omakorda kõikidelt erakondadelt.

Mõnes riigis ei olegi erakonnale tehtud annetuste avalikustamist ette nähtud või siis avalikustatakse annetused niivõrd hilja ja annetajaid märkimata, et ajakirjanikul ei ole selle infoga suurt midagi peale hakata. Eesti seadus on selles osas väga hea. Täitmine on muidugi iseküsimus.

Erakonna kõikide sissetulekute ja annetajate avalikustamine on kõige tähtsam osa erakonna rahastamise kontrolli süsteemist. See on mõeldud selleks, et võimaldada ajakirjandusel või kellel tahes hinnata saadud annetuste võimalikke seoseid tehtud otsustega riigi või kohaliku omavalitsuse tasandil. Ehk siis avastada juhtumeid, kus poliitilisi otsuseid ei ole tehtud mitte avalikes, vaid näiteks mõne konkreetse annetaja huvides.

Kroonika

Olulisemad muudatused erakondade rahastamises:

2002 – erakonnad ei tohi sula­rahas vastu võtta üle 1000-krooniseid annetusi;

2003 – erakonnad peavad iga nelja kuu tagant avalikustama oma kodulehel annetajate nime­kirja ja annetuste summa;

2004 – erakonnad ei tohi vastu võtta anonüümseid ega juriidiliste isikute annetusi, kompensatsiooniks kolmekordistus erakondade riiklik rahastamine;

2004 – erakondade rahastamise üle hakkab järele valvama riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon.

Poolt

Kristen Michal, Reformierakonna peasekretär

Palju nüansse

Poolte konsensus

•• Praegu on erakonnad postiljoni staatuses, kes ei saa kandidaatidelt sundkorras nõuda kam­paaniaaruandeid. Eri piiri­pealsete erakondade rahastamise juhtumite lahendamiseks soovitan ellu kutsuda igapäevaselt erakonda­de tulusid vaatleva organi.

•• Praegu võiks selle volituse ja töö saada vabariigi valimiskomisjon. Koostamisel oleva erakonnaseadusega peaks muutma hulga nüansse, näiteks sidusorganisatsioonide defineerimist.

•• Erakonnaseadus on selline sea­dus, mille menetlemisel tuleks otsida võimalikult palju eri poolte konsensust, sest siis on lootust, et seadusest ja selle mõttest peetakse ka lugu.

Vastu

Priit Toobal, Keskerakonna peasekretär

Kuus aruannet

Annetuste lootus

•• Erakondade rahastamist puudutavat seadust pole vaja muuta. Erakonnad peavad oma rahaasjadest aru andma kuue erineva aruande kaudu. Nii näi­teks tuleb iga nelja kuu tagant aru anda laekunud annetustest, valimiste järel kampaania kulutustest ja iga aasta majandustulemustest. Usun, et aruandlus loob kõik eeldused läbipaistvuseks.

•• Loodan, et uus erakonnaseadus võimaldab erakondadel taas ettevõtetelt annetusi vastu võtta.