“See on selline minu sisemine tunne, mis ütleb mulle, et setud vaatavad mind kuidagi imelikult. Mingi pealinna poiss tuleb ja esitab nende rahvalaule,” räägib ta.

“Aga ma ei laula ju neid laule sellepärast, et varastaksin kellegi kultuuri või hülgaksin oma. (Paus.) Ma laulan selles ansamblis ainult sellepärast, et mulle meeldib neid laule laulda.” (Mõtleb.)

“Tanel Padaril ei ole ju ka Briti juuri, kuigi ta esitab Briti laule,” toob Pärtel näite.

KULTUURIREETUR VÕI MIsJONÄR? Kaks aastat tagasi kutsus Pärtli setukesest sõber Andreas poisi setu ansambli proovi, esialgu niisama kaasa. Poiss oli aga lugulauludest nii vaimustunud, et otsustas jääda.

“Proovisin ja setu laulu stiil ja meloodia hakkas mulle meeldima. See, et ma Tallinnast pärit olin, mind mingit moodi kultuurireeturina küll tundma ei pannud. Ainus, mis veidi võltsilt mõjus, oli setude ees esinemine. (Mõtleb.) Aga ka see tunne hakkab aegamisi kaduma,” analüüsib Pärtel oma kummalist hobi.(Ohkab.)

“Tegelikult on Eesti nii väike, et pole vahet, mis regiooni laulu ja rahvariideid sa kannad,” räägib ta kaasahaarava põnevusega, “kuna ma õpin eesti filoloogiat, käin ka paljude folkloristidega tihedalt läbi. Ka nende meelest ei tundu see üldse imelik, et ma teise kultuuritaustaga rahvalaule laulan.”

“See on nagu mingi uus traditsioon, et sa ei kanna edasi mitte vanematel saadud kultuuri, vaid kellegi teise oma. Iga kultuuri on tarvis tegelikult ju edasi anda,” leiab ta oma tegevusele mõtte ja lausa missiooni.

SETU JA ŠOTI PUBID. “Miks küll setu mehed oma kultuurile nii vähe promo on teinud,” muutub Pärtel veidi kurvaks, “Iiri ja šoti pubisid on ju kõik kohad täis ja selle kultuuri eest kantakse hoolt ja see säilib. (Pikk paus.) Mina ei tea, miks setu ärimehed (näiteks Eesti Põlevkivi direktor Mati Jostov, keda sõbrad omavahel lausa “setu killeriks” kutsuvad – toim.) oma kultuurist nii vähe hoolivad?” Pärtel mõtleb hetkega Tallinna tänavaile setu baarid ja pubid.