Partsi kass ja Pätsi siga
Helistas veel järgmine päev ja tänas, ütles, et kass oli konte järanud nagu pöörane, aga need, mida ta ära süüa ei jaksanud, mattis peaministri kabinetti, vaiba alla.
“Laseb neil seal mädaks minna,” seletas Parts muheledes.”Talle mädad asjad väga mekivad. Imelik on ikka see kasside maitse!”
“Kuule, on see sul üldse kass, äkki on siiski koer?” pärisin mina. “Sa tõmba tal tagumised jalad laiali ja vaata järele, et kes või mis.”
“Ta ei lase, ta hammustab,” kostis Parts. “Või siis ronib mööda kardinat üles, istub lae all ja kriiskab.”
“Jumal halasta, siis on see elajas ju hoopis ahv!” hüüdsin mina, aga Parts arvas, et olgu kes tahes, peaasi, kui on südamele armas. Ega südame vastu tõesti saa, kadunud Pätsil elas Kadrioru aias siga, keda ta oli lapsepõlves karjatanud. Päts oli temasse hirmsasti kiindunud, kuidagi ei raatsinud siga ära tappa, ehkki loom oli söömiseks ammu valmis. Lausa üleküpsenud! Liha oli kontide küljes täitsa lahti, kui raputada, siis pudenes. Me kõik rääkisime Pätsile, et löö ta ometi maha, muidu mädaneb hea peekon otse sea selga ära, aga Päts ei tahtnud. Nii armas oli see siga talle. Lõpuks oli liha nii palju, et sea selgroog läks pooleks, aga Päts ei jätnud jonni, pani teiba toeks ja siga elas edasi. Kurb oli seda vaadata, linnud muudkui käisid ja nokkisid sea küljest head tailiha ja valget pekki, igasugused hiireviud ja konnakotkad, aga Päts ikkagi ei raatsinud siga ära tappa. Pani ainult hernehirmutise sea juurde, aga seda ei kartnud keegi. Nojah, lõpuks ühel öösel lendas üle Kadrioru terve parv öökulle, need siis tegid puhta töö. Hommikul oli siga raagus, kõik liha läinud. Nüüd polnud enam muidugi mingit mõtet teda ära tappa, sea skelett elas aia najal veel mitu aastat, kuni tiblad sisse tulid. Need lasid luukere siis Patareis ilma kohtuotsuseta maha ja sõid ära, neile kõlbas igasugune söögipoolis, ka kõige kondisem.
Aga püha jumal, miks ma seda kõike räägin! Siga ja kondid ja Partsi kass või ahv... Mina tahtsin täna hoopis Euroopa Liidust kõneleda, sest homme on ju see suur päev, mil Eesti külge liidetakse terve lahmakas Euroopa. Mulle on juba Brüsselist helistatud ja palutud, et ma esimesel võimalusel sinna sõidaksin ja ohjad enda kätte võtaks. Ütlesin küll, et ma olen väga vana ja väsinud mees, aga nemad ei jäta, ikka palun ja palun... Hea küll, olen 95 aastat Eesti elu edendanud, võin ju siis mõned aastad ka eurooplasi karjatada. Sellest kõigest tahtsin ma rääkida, aga tuli hoopis mingi kasside ja sigade jutt. Palun vabandust, eks kunagi teine kord. Ja siis juba koos esimeste Brüsseli muljetega!
