Patriarh Aleksius II: mul õnnestus Pühtitsa kloostri sulgemist edasi lükata
Patriarh Aleksius rääkis, kuidas tal õnnestus noore piiskopina edasi lükata ja seejärel ära hoida Pühtitsa nunnakloostri sulgemist.
"Kui ma sain 1961. aastal piiskopiks, siis taheti sulgeda Pühtitsa kloostrit, mis oli ainus klooster Eestis ja samuti ähvardas sulgemine 36 õigeusu kogudust Eestis, kuna ametnikud väitsid, et need ei tasunud end ära," rääkis patriarh.
"Mul õnnestus kloostri sulgemist edasi lükata," selgitas ta.
Vahepeal toimus aga ootamatu sündmus, mille tõttu jäi klooster sulgemata. Aleksius oli samal ajal määratud Moskva patriarhaadi välissuhete osakonna esimehe asetäitjaks ja selles ametis tuli tal vastu võtta Saksa DV Evangeelse Kiriku delegatsiooni. Külaskäigu raamesse kuulus ka Pühtitsa kloostri külastamine.
Delegatsiooni liikmed olid kloostrist niivõrd suures vaimustuses, et seda kajastasid ajalehed, mistõttu Nõukogude Liidu võimud pidid oma varasemad plaanid ümber vaatama.
"Kloostri sulgemise küsimus langes päevakorrast ära," kirjeldas patriarh sündmuste edasisi arenguid seoses kloostriga.
Lõuna-Osseetia: valge paistab mustana ja must valgena
Aleksius II kritiseeris teravalt Venemaa poliitikat Gruusias, mis viis augustis sõjani.
"See, mis juhtus, oli üldine tragöödia, sest taheti tüli kahe õigeuskliku rahva vahel," taunis ta.
Patriarhi väitel oli sõda tingitud valedest põhimõtetest. Ta kinnitas, et unipolaarsus ei sobi inimkonnale.
"Ma arvan, et kultuuriline, majanduslik ja poliitiline unipolaarsus pole tee, mida inimkond peaks läbima. Inimkond peaks liikuma ühtsuse poole, mitte looma unipolaarset maailma," väitis ta.
Patriarhi väitel toob unipolaarsuse taotlemine kaasa valesid samme.
"Ma pean silmas sündmusi, mis kulmineerusid Lõuna-Osseetias, mis näitasid selgelt, et valge paistab mustana ja must valgena," tõdes patriarh.
"Me nägime, kui palju oli ohvreid, kui paljusid sunniti lahkuma okupeeritud piirkondadest, kui paljud kodud sattusid tankirünnaku alla ja kui paljud pidid põgenema oma elu päästmiseks," ütles ta.
"Kirik kutsub alati üles rahule ja kutsub osapooli istuma läbirääkimiste laua taha. Isegi sõja ajal tegime nii meie kui Gruusia õigeusu kiriku patriarh üleskutseid rahu sõlmimiseks," märkis patriarh.
"Head suhted kahe kiriku vahel jäid püsima ja jäävad püsima edaspidigi," oli patriarh heade suhete kestmises Gruusia õigeusu kirikuga kindel.
Finantskriisis tuleb aidata abivajajaid
Patriarh kutsus igaühte maailma haaranud finantskriisis abistama abivajajaid ja mõtlema oma naabri saatusele.
"Vaja oleks abistada neid, kellel on raske," sõnas ta.
Tema sõnul paneb praegune kriis proovile heaoluühiskonna alustalad.
"Me peaksime mõtlema sellele, et pole vaja silmas pidada vaid materiaalseid hüvesid. Ma arvan, et finantskriis tõukab inimesed mõtlema oma hingele ja mitte ainult oma, vaid ka oma naabri saatusele," arvas patriarh.
Vene õigeusu kirik kui vene kultuuri alustugi
Patriarh rõhutas, et Venemaa koolides tuleks tutvustada õigeusu kultuuri põhimõtteid, samuti on õigeusu kirikul kanda oluline roll väljaspool Venemaad elavate õigeusklike venelaste ühendamiseks.
"Teades oma isiklikust kogemusest, mida andis kasvatus arvan, et ka koolis tuleks tutvustada õigeusu kultuuri põhimõtteid, kuna kogu meie kultuur baseerub kristlikel väärtustel ja iga kultuurne inimene peaks teadma oma kultuuri põhimõtteid," lausus patriarh.
"Meil elab palju inimesi, kes tunnustavad islamit ja teisi religioone, aga ma arvan, et need inimesed, hoolimata oma kultuuri põhimõtetest, peavad teadma selle maa kultuuri põhimõtteid, kus nad elavad," seletas patriarh.
Patriarh oli rahul Vene õigeusu väliskiriku ühendamisega Vene õigeusu kirikuga, mis toimus eelmisel aastal.
"Me viisime selle lõpule, sest nad on meie vene rahva liha ja veri," selgitas ta kiriku suhteid välisriikides elavate õigeusklike venelastega.
"Nad on inimesed, kes aeti revolutsiooni ajal siit jõuga minema, pidid lahkuma pärast kodusõda kodumaalt ja siirdusid elama välismaale, aga nad säilitasid oma usu, säilitasid armastuse kodumaa vastu, säilitasid armastuse oma kultuuri vastu," mainis ta.
Ühtlasi pidas ta vajalikuks uute kirikute sissepühitsemist väljaspool Venemaad, et välisriikides elavad õigeusklikud venelased ei kaotaks sidet Venemaaga.
"Igal Püha Sinodi sessioonil tõdeme, et on vaja avada uusi kirikuid paljudes erinevates kohtades. Hiljuti õnnistati sisse Havanna peakirik, äsja alustati kõnelusi kiriku rajamiseks Venezuelas," lisas ta.
"Need pole mõeldud vaid kunagistele emigrantidele, vaid ka põlvkondadele, kes tänapäeval lahkuvad raskuste tõttu piiri taha tööd otsima. Nad vajavad vaimset tuge, kui viibivad võõraste keskel, võõra mentaliteedi seas ja võõra kultuuri sees," tundis patriarh muret õigeusklike venelaste pärast väjaspool Venemaad.
"Aga Vene õigeusu kirikus tunnevad nad end ühenduses oma kodumaaga ja kirikuga," põhjendas patriarh.
Nõukogude ajal oli vaimulikul raske
Aleksius II kirjeldas ka nõukogudeaegseid olusid, mil elu vaimulikuna oli raske. Ta meenutas südamlikult oma vanemate rolli isikliku usutee alguses.
"Mul on väga hea meel, et mu vanemad tõid mind õigeusuni. Ma olen sündinud vagas kristlikus perekonnas ja ma arvan, et kasvatus, mis andis aluse tuleviku jaoks, oli väga tähtis," väitis Aleksius.
"Mu vanemad olid hämmeldunud, kui ma juba nooruses tundsin kutsumust asuda teenima Jumalat ning osalesin jumalateenistusel, ja see hämmastas neid. Nad pöördusid Valamo kloostri munkade poole, kes ütlesid, et kui see on tõsine soov, siis ei tohiks sekkuda," meenutas ta.
Aleksius pühitseti vaimulikuks keerulisel ajal, mil toimusid tagakiusamised ja vaimulike tegevus oli riigi kontrolli all.
"Ametnikud, kes olid sageli ateistid, kontrollisid, mida preester tohib öelda ja mida mitte," kõneles ta tolleaegsetest oludest.
"Mulle meenub, kui ma asusin tegelema Moskva patriarhaadi asjadevalitsejana, siis oli seal hulk vaimulikke, kes olid jäetud ilma oma ametist ja elatusvahenditest," iseloomustas ta nõukogude aja raskusi.
"Siis oli vajalik teha kõik selleks, et nad saaksid oma tegevust jätkata," lisas ta.
Olukord paranes aga Nõukogude Liidu viimaste aastatel.
"Siis avati uusi pühakodasid, taastati kirikuid, edendati kloostrielu, kujunes usuelu ja kirjastati väljaandeid," tundis Aleksius rahuolu Vene õigeusu kiriku arengu üle oma ametiajal.
Patriarh Aleksius II suri 5. detsembril.
