„Peab olema eriline loll, et ehitada selline tee ja seda mitte kasutada!”
Ööd on Baikali– Amuuri raudteemagistraalil (BAM) mustad! Kõlab nagu teatris, aga tegelikkus on teatrist väga kaugel – BAM-i äärsed linnad ja asulad pimeduse saabudes justkui kaovad maakaardilt.
Tunnen ennast Nižneangarskis, Kitšeras, Novõi Uojanis ja Tõndas (kõik need on asulad ja linnad BAM-i ääres) pimeduse saabudes tänavatel ebamugavalt. Valgustatud on vaid maja-aknad, mis on pimedas ainsad tuled nendes peaaegu unustatud linnades.
BAM oli Nõukogude Liidu kõige kallim ja suurem ehitus-projekt – 4300 kilomeetrit raudteed läbi kogu Ida-Siberi Vaikse ookeani rannikule. Tänavu septembris möödus selle läbi kaljude, tundra, jõgede ja soode rajatud magistraali ametlikust valmimisest 26 aastat.
Novõi Uojani asula jääb Baikali järve põhjaranniku suurimast linnast Severobaikalskist neljatunnise rongisõidu kaugusele, ida poole. 1970-ndate teisel poolel ehitas siin teid, sildu ja ajutisi elamuid tulevase teletähe Enn Leissoni juhitud komsomolirühm. Üle 50-aastaste põlvkond peaks mäletama Eesti Televisiooni tollaseid optimistlikke reportaaže Burjaatia tundrast komnoorte mehitatud ehituselt.
Nüüd aga peab väga kõvasti pingutama, et umbes 5000 elanikuga (BAM-i ehitamise tippaegadel 13 000–15 000 elanikku) Uojani elanikelt mõnd head uudist välja pigistada.
Suveks Uojani vanemate juurde sõitnud 18-aastane Viktor ei mõtle sekunditki pärast küsimust, kui paljud tema endistest klassikaaslastest kodulinna on jäänud. „Peaaegu mitte keegi,” vastab ta.
Viktor sõitis Uojanist õppima Severobaikalskisse, aga tahab sealtki edasi liikuda – enda sõnul: „veelgi rohkem tsivilisatsiooni poole” – Ulan-Udesse, Burjaatia pealinna. „Siin pole ju mitte midagi teha! Mina küll ei kavatse siia tagasi tulla,” lubab ta.
Uurin Viktorilt, kas ta tunneb vähemalt uhkust, et ta vanemad ehitasid omal ajal BAM-i. „Seda muidugi,” nõustub ta kohe, aga lisab pragmaatiliselt, nagu enamik tema eakaaslasi BAM-il: „Aga mis kasu mul sellest (uhkusest), kui mul pole siin mitte midagi teha!” Ainus võimalik töökoht oleks tal raudteel, kus töötavad tema vanemad, nagu peaaegu kõik linnakese elanikud.
Kohalike jaoks on täielik imemees 25-aastane Igor Krupin, kes õpib Novosibirskis hambaarstiks. Ta tuli nimelt hiljuti tagasi kodusesse Novõi Uojani. Väga haruldane eksemplar, kiidab kohaliku kooli direktor Mihhail Seleznjov endist õpilast.
Igor seletab, et kaotas Novosibirskis töö, siis aga kuulis, et Uojanis jäid hambaarsti kohad tühjaks. „Siin oli kolm hambaarsti, samuti kohalikud, aga kõik sõitsid minema, kui olid kolm aastat ära töötanud,” räägib Igor. „Oleks mul Novosibirskis tööd olnud, ma poleks siia tagasi tulnud. Võib öelda küll, et ma olin sunnitud tagasi tulema,” purustab ta mu lootused, et olen leidnud idealisti.
Igor ei varja, et kui ta lõpetab järgmisel aastal Novosibirski meditsiiniakadeemia, siis jätab ta koos oma 18-aastase pruudiga Uojani kohe seljataha. „Siin ei saa ju kultuurselt puhatagi!” ütleb ta.
Igor parandab iga päev kuus tundi hambaid, saab selle eest palka 9000 rubla (3600 krooni) kätte. Elab koos vanematega, kes on loomulikult raudteelased, kolmetoalises korteris Leedu NSV ehitajate püstitatud majas. Väidab, et sügisest kevadeni maksavad nad korteri eest kommunaalkulusid (soe vesi, küte, elekter, kanalisatsioon) koguni 12 000 rubla (4800 krooni) kuus! Päästab see, et raudteel makstakse vanematele hästi. Raudteel ulatuvad palgad 30 000 rubla (12 000 krooni) kanti.
Nende üsna uskumatute küttehindade põhjus peitub Nõukogude-aegsetes suurtes katlamajades. BAM-i ehitamise ajal planeeriti katlamajad ja sooja-võrgud tohutu ülevõimsusega, sest igasse asulasse pidi lisaks raudteejaamale tulema ka mingi suurem tootmine. Tehaseid ehitada aga ei jõutud ning nüüd on kohati vaid 10–15-protsendise võimsusega töötavad katlamajad kohaliku võimu kaelas kui veskikivid.
Soe vesi vaid unistus
Kommunaalmaksed on kõrged kõikjal, kus peatun. Pool palka või kolmveerand pensionit korterikuludeks on tavaline.
Elanikel isegi veab mõnes mõttes, et katlamajadel on kombeks terveks suveks remondi ettekäändel soe vesi välja lülitada – vähemalt ei pea sel ajal hulle kommunaalarveid maksma.
Samas teeb paljudele BAM-i elanikele jutt sooja vee puudumisest paremal juhul vaid nalja, sest neil pole seda kunagi olnudki. Kümned tuhanded inimesed piki BAM-i elavad endiselt ajutistes majades, mida kutsutakse vremjanka’deks ja mis ehitati 1970. aastatel ning olid mõeldud elamiseks kõige kauem 10–15 aastaks, kuni saavad valmis korralikud kivimajad. BAM sai valmis, aga paljud elavad juba 30 aastat majades, mis peaksid ammu lammutatud olema.
BAM-i kunagises mitteametlikus pealinnas Tõndas lösutab üks vremjanka’de rajoon linna keskusest vaid viie minuti kaugusel. „Asotsiaalide rajoon,” mõtlen tahmatult, vaadates lipp-lapi-peal-maju. Peagi veendun, et tegelikult elavad neis tavalised elu käest petta saanud inimesed.
„Ma olen tööveteran,” tutvustab ennast ühes sellises uberikus elav Grigori Kobjatko (66). „Ma tulin siia juba 1972. aastal, väikest BAM-i ehitama, ma olin ühes esimestest brigaadidest.”
Ja mis sai Grigori selle eest, et ehitas 15 aastat BAM-i? Kahetoalise korteri barakis, kuhu ta kolis 1984. aastal. Paremat elamist ta ei saanud, sest korterijärjekord ei jõudnudki temani, enne lagunes Nõukogude Liit.
„Ma ei ole solvunud,” ütleb Grigori, aga ta hääl on väsinud. „Ma ei tahakski paneelmajas elada, seal pole midagi hingata.” Vaikib veidi ja lisab nukralt: „Ja kelle peale ma peaksingi pahandama… Gorbatšov juba lubas kunagi, et 2000. aastaks saavad kõik omaette korteri. Mis sellest sai? Vaat nii on kõigi nende lubadustega.”
„Mugavustest” on vremjanka’des ainult keskküte, elekter ja külm vesi. Ei sooja vett ega kanalisatsiooni. Aga see ei tähenda, et sellises majas saab odavalt elada.
Paar aastat tagasi naise matnud Grigori ütleb oma pensioniks 4000 rubla (1600 krooni). „Pärast kommunaalarvete maksmist jääb alles tuhat rubla (400 krooni),” arvutab ta. „Poeg õn-neks aitab. Muidu võta kas või automaat selga!” Grigori üritab küll nalja teha, aga ütleb seda üsna mõru häälega.
Grigori lähedal elab juba 25 aastat samasuguses barakis Tatjana Lukmina (53). Ta nendib, et „raudtee sai valmis, inimesed aga unustati ära”. „Inimene ei harju kunagi elama sellises barakis, aga keda meie saatus huvitab?” ütleb Tatjana ilma mingi kibestumiseta hääles.
Pärast vaatan kuulutustest järele – kahetoaline korras korter Tõndas maksab üks miljon rubla (400 000 krooni). See tähendab, et Grigoril ja Tatjanal pole mingit šanssi. Ehk on nende lastel.
„Igaüks meist (BAM-i veteranidest – J. P.) on senini uhke, et ehitas BAM-i,” teatab Grigori mind ära saates. „Töötasime seal, kuhu kodumaa saatis!” Ise naerab selle peale.
Liiga palju inimesi
Lagunenud vremjanka’d on üks suurimaid probleeme tänapäeva BAM-il. Ükskõik, mis linna või asulasse lähed. Kõik saavad aru, et inimeste ümberkolimiseks raha pole ega tule, hoolimata isegi rahvusliku liidri Vladimir Putini lubadustest. „Illusioone pole vaja kellelgi luua,” manitses isegi Burjaatia president Vjatšeslav Nagovitsõn hiljuti BAM-i külastades.
Baikali põhjatipus asuva 5500 elanikuga Nižneangarski saadikute nõukogu esimees, leedukas Eduard Arlauskas põhjendab BAM-i elanike nüüdseid probleeme sellega, et pärast raudtee valmimist jäi siia elama ning elab siiani liiga palju inimesi. Alguses saabus enamik BAM-i ehitajaid komsomolibrigaadide koosseisus. Brigaadide liikmed pidid oma töölõigu lõpetamisel kõik „suurele maale” tagasi sõitma, kus neid ootasid uued korterid (vähemalt selline oli idee).
„Hilisematel aastatel tulid aga paljud ehitajad iseseisvalt siia suure raha ja romantika järele. Neid ei oodanud pärast ehituse lõppu „suurel maal” mingid hüved, neil ei olnud stiimulit ära sõita, paljudel isegi mitte kohta, kuhu sõita,” räägib Arlauskas. „Nii jäidki paljud siia elama, kuigi ei pidanuks. Selles ongi probleem!”
Arlauskas toetab veendunult teooriat, et eelkõige peab inimene aitama ennast ise, ka siin, depressiivsetes BAM-i linnades. „Kes tahtsid, need suutsid endale kõik korralikud elamised ehitada ja elu korda sättida,” veenab ta mind. „See on vanade bamikate Nõukogude-aegne suhtumine, et „andke mulle elamine ja töö”. Keegi ei anna enam.”
Inimeste BAM-ilt ümberasustamiseks on tegelikult olemas riiklik programm. Selle raames jagatakse sertifikaate korterite otsmiseks teistesse Venemaa linnadesse.
Hea programm, aga abi saavad üksikud. „Vaid umbes kümme peret saavad aastas selle sertifikaadi,” ütleb Severobaikalski veteranajakirjanik Vladimir Ostrovski. Tema sõnul on kohalikud, protestides sellise aeglase programmi vastu, sulgenud maanteid, heitnud relssidele, aga kasu pole olnud. „Nüüd lubas Putin, et inimesi hakatakse normaalsetesse elamutesse ümber asustama,” on Ostrovski optimistlik.
Ma küll ei näe viie päeva jooksul BAM-i linnades-asulates ühtegi majaehitust, kui mitte arvestada kaubanduskeskuse ehitamist Tõnda kesklinna. Nelja linna ja asula peale, kus ma käin, tuleb vaid üks mitmekorruseline elumaja, mis on ehitatud pärast 1991. aastat.
75-aastane Ostrovski on kohalik staar, kes töötas ajalehe Severnõi Baikal toimetajana aastatel 1974–2004. BAM-ist on ta kirjutanud viis raamatut. Ta on nagu sammuv BAM-i entsüklopeedia.
Ostrovski on BAM-i tuleviku suhtes kõige optimistlikum inimene, keda ma kohtan. „Ma olin väga rahulolematu, kui 1980-ndate lõpus läks lahti jutt, et BAM-i pole vaja, et see on tee mitte kuhugi,” räägib ta väga autoriteetse häälega, justkui peaks loengut suurele auditooriumile. „Tehniliste lahenduste ja varustuse poolest on BAM maailma üks paremaid raudteid! Nüüdseks on BAM taas õnneks nõutud magistraal, kaubakogused kasvavad.”
„Peab olema eriline loll, et ehitada selline tee ja seda mitte kasutada!” lõpetab ta oma loengu peaaegu piduliku häälega.
Ostrovskil on õigus – kaubakogused BAM-il suurenesid 2000. aastatel järsult ning on nüüd suuremad kui BAM-i avamise järel, 1980-ndate teisel poolel.
Kui Nõukogude Liidu lagunemise järel langes kaubavedu mööda BAM-i aastas paari-kolme miljonit tonni kanti, mis tähendas päevas keskmiselt vaid ühte kaubaešeloni paari tunni tagant, siis 2009. aastal veeti juba 12 miljonit tonni kaupa. Seejuures on BAM jätkuvalt kahjumlik. Kasumisse plaanivad Venemaa Raudteed (RZD) BAM-il jõuda, siis kui 2012. aastaks veetakse vähemalt 20 miljonit tonni kaupa. 2015. aastaks tahab RZD vedada juba 32 miljonit tonni.
RZD plaanib juba lähitulevikus alustada BAM-ile teise rööpapaari ehitamist, nagu seda plaaniti juba Nõukogude Liidu ajal.
BAM-i tähtsus Venemaa jaoks kasvaks oluliselt, kui õnnestuks hakata kaevandama maavarasid raudtee ümber. BAM-i ümbrus on paras varakamber, kus leidub palju kalleid metalle. Enamiku leiukohti on üles ostnud Venemaa tuntud oligarhid ja riigifirmad, kuid peaaegu ühtegi leiukohta pole arendama hakatud.
„Kaevanduste avamisega tuleks BAM-i tõeline kasu alles välja,” väidab Tõnda linnapea Mark Šults. Temaga on nõus paljud. „Toorainevarude tähtsus maailmas järjest kasvab, ükskord peab nende kaevandamine algama ka siin ning siis on meil raudtee kohe kõrval olemas,” vaatab Šults tulevikku.
Kaevandused tähendaksid uusi töökohti ning kohalikele rohkem võimalusi. Seetõttu on paljud kohalikud igasuguste kaevanduste suured toetajad ning igasuguste keskkonnakaitsjate suured vastased.
Nižneangarski linna juht Arlauskas räägib üsna nördinud toonil, kuidas Baikali järve kaitsjate vastuseisu tõttu jäi nende lähedale rajamata maailma üks suurimaid polümetallide kaevandusi. „Kombinaat oleks loonud 3000–10 000 töökohta, kohalikud olid väga selle projekti poolt,” ohkab Arlauskas. „Ja kui palju maksuraha me oleks saanud!”
Nižneangarsk asub otse viiendikku maailma järvede ja jõgede mageveevarudest hoidva Baikali järve kaldal.
Baikal ootab turiste
Paljud Baikali põhjaranniku elanikud on nördinud ka selle üle, et Putini käsul viidi Ida-Siberi naftat Vaikse ookeani äärde transportiv naftatoru mitusada kilomeetrit eemale. Putin põhjendas seda vajadusega kaitsta Baikali järve võimaliku lekke korral. Kohalikud nägid otsuses aga töökohtade kaotamist.
Tööstuse puudumist ja Baikali järve säilinud ilu saaksid kohalikud kasutada turismi edendamiseks, aga ka sellega on maailma sügavaima järve põhjakaldal suuri probleeme. „Põhjusi on palju,” ütleb ajalehe Severobaikalskije Vesti omanik ja peatoimetaja Svetlana Baltatarova (46). „Peamine on see, et turistidel poleks lihtsalt kusagil olla.”
Ametlikel andmetel külastas Põhja-Baikalit eelmisel aastal 7000 turisti, mis ei ole just suur hulk. Baikali põhjarannikul pea-aegu polegi korralikke hotelle ega turismibaase. Siia saabuv turist peab olema nõus üsna spartalike oludega. Lisaks pole Irkutskist ega Ulan-Udest, mis on lähimad suured linnad, siia korralikku teedki. Rongiga loksub Irkutskist siia peaaegu paar päeva. Üle järve käivad lennukid ja laevad on väiksed ning vanad, mitte igaüks ei julge neid kasutada.
Turistide BAM-i-äärsele Baikalile meelitamiseks oleks vaja raha, aga seda siin pole. Ettevõtlike inimeste puudumise taha ei tohiks midagi jääda isegi BAM-i depressiivsetes väikelinnades. Novõi Uojani kooli direktor burjaat Mihhail Seleznjov on suur nagu karu, aga veel suuremad on kohalikus mastaabis tema teod.
Venemaa mõistes asub Uojani kool pärapõrgu ja eespõrgu vahepeal. Ma olen varem näinud paari sellesarnastes kohtades asuvat kooli ja see on alati olnud üks nukker vaatepilt. Seetõttu ei usu ma oma kõrvu ega silmi, kui Seleznjov hakkab mulle näitama oma leiutist – e-kooli!
„Sellist asja pole ühelgi koolil Burjaatias!” kiidab ta. Teiste Venemaa regioonide kohta ta lihtsalt ei tea. „Meil töötab see juba kolm aastat!”
Põhimõtteliselt tähendab Uojani kooli „elektrooniline žurnaal” (vaata – www.sosh36.ru) sama, mis Eesti koolides e-päevik – sealt saab vaadata hindeid ja tunni-plaani. „Varem polnud peredes peaaegu üldse arvuteid, aga pärast e-žurnaali sisseviimist on kõigil normaalsetel peredel arvutid,” ütleb ta tagasihoidlikult. Ühe mehe tiigrihüpe on võimalik isegi jumalast nii unustatud kohas!
Asja iroonia on selles, et e-žurnaal ei päästa õpilasi tavalise päeviku pidamisest. „Venemaal pole veel seadust sellise e-žurnaali kohta,” nendib Seleznjov.
Kogu muu elu kohta kordab Seleznjov enamiku bamilaste ilmset lemmiklauset: „Üritame ellu jääda!”
Suur tunnel valmis alles sel aastatuhandel
•• BAM on nagu Tallinna linn, mida võib ehitada lõputult, aga valmis see ei saa. BAM-i ametlikuks sünnipäevaks peetakse siiski 29. septembrit 1984.
•• Sel kuupäeval said Tšita oblastis Balbuhta-nimelises kohas kokku kaks rööpapaigaldajate brigaadi, kellest üks tuli Baikali järve, teine Kaug-Ida poolt. Kokkusaamine võttis aega kümme aastat.
•• Aga võttis veel viis aastat, enne kui BAM-i kõik jaamad ja ümbersõidud ametliku kasutusloa said ning magistraal anti üle NSV Liidu raudteeministeeriumile.
•• Tegelikult ei olnud BAM ka siis veel valmis. Tšita oblastis jäi BAM-i marsruudile põiki ette Severomuiski mäeahelik, millest oli vaja läbi ehitada 15-kilomeetrine raudteetunnel.
•• Alguses ehitati mäeahelikust möödumiseks ajutine raudtee, kus olid kohati 40-protsendilise kaldega tõusud. Teisisõnu tõusis raudtee iga saja meetriga neli meetrit. Eeskirjade järgi ei tohtinud NSV Liidus reisirongid nii järsu kaldega raudteel sõita. Seetõttu pidid reisirongiga sõitjad vahepeal bussi ümber istuma, et teisele poole mäge sõita. 1989. aasta lõpus lasti käiku uus ajutine ümbersõit, kus suurimad tõusud olid 18-protsendilise kaldega, mis oli lubatud ka reisirongidele.
•• Tunneli rajamist alustati juba 1977. aastal, valmis sai see aga alles 2003. aasta detsembris. Tegemist on maailmas pikkuselt viienda raudteetunneliga, kuid kõige vägevamaga, mis on rajatud nii kaugel põhjas ja seismiliselt nii keerulises piirkonnas. 25 aastat kestnud tunneli ehitamise käigus hukkus eri andmetel 36–53 töölist.
•• Kui arvestada, et esialgu kavatses Nõukogude valitsus ehitada BAM-i kahe rööpapaariga, aga seda tehti vaid 704 kilomeetri ulatuses, siis ei saa endiselt öelda, et BAM oleks valmis.
Loe ka
jaanuspiirsalu.blogspot.com
