Peaprokurör Aas: meil tahetakse uurimist muuta Berlusconi-laadsete võtetega
Mida te tegite, et suutsite ühendada Keskerakonna ja Reformierakonna ning nad korraga välja vihastasite?
Ma ei oska kommenteerida, milliseid poliitilisi jõude oleme välja vihastanud, aga tõsi on see, et poliitikute tähelepanu meie töö vastu on viimasel ajal olnud suurem ja see on ka päädinud teatud eelnõude esitamisega. Kui üritada siin seost näha, siis taust, mis on nii eelnõu esitajatel kui ka avalikes esinemistes esile toodud, on teatud korruptsiooni ja ametialaste kahtluste uurimistega seotud kriminaalasjad.
Millest kumbki pole kokkuvõttes kohtusse jõudnud…
Ma nende konkreetsete kriminaalasjadega ei tahakski siduda praegu toimuvat ja arvan, et taust on praegu laiem kui üks või kaks asja.
Räägime Meikari asjast. Rait Maruste ütles nädal aega tagasi Eesti Päevalehele antud intervjuus, et prokuratuur läks sellega liiale. Eelkõige pidas ta silmas kriminaalasja lõpetamise määrust. Kuivõrd te kaalusite, kas ja kuidas seda määrust avalikustada?
See ei olnud midagi erakordset. Pärast 2007. aastal tehtud vastavat seadusemuudatust oleme mitmel korral kriminaalasja lõpetamise määruse avalikustanud. Esimene selline tähelepanu pälvinud juhtum oli omaaegne sõjaväeluure ebaseaduslikkuse jälitustegevuse uurimise määrus, kus valitsus kustutas ise sellelt määruselt riigisaladuse, et seda saaks avalikustada. Samuti käitusime ka Haapsalu lastekodu põlengu juhtumiga ja sel kevadel Keskerakonna liikmete mõjuvõimuga kauplemise uurimise lõpetamise suhtes. Nüüd siis Reformierakonna väidetava ebaseadusliku rahastamise uurimine.
Meie teadlik praktika on olnud väga suure tähelepanu all olevaid asju avalikustada ja oleme pidanud seda kohustuslikuks. Juba seda määrust koostama asudes oli meile selge, et peame selle avalikustama. Ühelt poolt oli kaalukas selge avalikkuse huvi asja vastu ja teisalt me ei käsitlenud uurimises ju kellegi eraelu- ega perekonnaküsimusi. Tegemist oli erakonna ebaseadusliku rahastamise uurimise lõpptulemuse avalikustamisega. Ma ei näe siin muud varianti, kuidas oleksime saanud käituda.
Kindlasti pidite ka eeldama, et kui te selle nii suures osas motiveerituna kirjutate ja avaldate, siis Reformierakonnas tekib torm?
Me ei tee oma tööd mõeldes, kuidas üks või teine poliitik sellele võiks reageerida. Meie arust on oluline, et määruses oleks kirjas kõik, mis me uurimise käigus tuvastasime: milline on meie argumentatsioon, miks süüdistust polnud võimalik esitada.
Kas te mõistate poliitikute väiteid, et te ei võtnud kahtlusi maha ja justkui hoopis süvendasite neid? Õiguslikus mõttes pidanuks olema vastupidi.
Nende tõendite pinnalt ei olnud võimalik kahtlust kinnitada ja menetlus tuli lõpetada. See, mis täpselt toimus, ongi välja selgitamata. Kriminaalmenetlus pole kõikvõimas. Aeg-ajalt ikka juhtub, et mõni kuriteo uurimine jääb lahenduseta. Nüüd juhtus see selle asjaga, et lõplikku tõde me ei selgitanud välja.
Mina pole spetsialist, aga mulle tundus algusest peale, et selle asjaga pole võimalik süüdistuseni jõuda. Jälitustegevust teha ei saa, isegi kui erakonna kontoris oleks midagi olnud, oli neil päevi aega läbiotsimiseks valmistuda ja te ei saanud isegi kõneeristusi võtta. See olekski ju saanud jääda ainult tunnistajate ütluste peale.
Loomulikult oli selle asja alustamise juures meil ette näha, millised on potentsiaalsed tõendid, mida võime koguda. Saime algusest peale aru, et meie huvides on leida võimalikult palju tunnistajaid, sest tõenäoliselt muid tõendeid mineviku juhtumite kohta alles ei ole. Seetõttu tegime ka üleskutse, et inimesed, kes sellest asjast midagi teavad, pöörduksid prokuratuuri. Oli ette näha, et see kriminaalasi jääb peamiselt tunnistajate ütluste peale.
Kui palju oleks abi olnud, kui oleksite saanud teha kõneeristuse, et näha, kas Meikar räägib tõtt?
Noh, ka kõneeristuste alusel on võimalik ikkagi saada kaudseid tõendeid: kas kunagi kõne oli kahe inimese vahel või mitte. Mis oli kõne sisu, me ju niikuinii teada ei oleks saanud.
Praegu tundub, et see on saanud usuküsimuseks: kes usub määrusest avalikuks saanud põhjendusi sularaha kohta ja kes mitte.
Tavakodanikud saavad lähtuda oma otsuste tegemisel usust, meie jaoks oli otsus õiguslik. Usk ei mänginud rolli.
Aga kui te ennast prokuröri ametialast kõrvale jätate? Olid need teie jaoks veenvad otsused?
Ma olen peaprokurör ja juriidiliselt olid need veenvad.
Mida arvate sellest, et peaminister ise on öelnud, et tegemist oli ajaraiskamisega ja selle asemel peaksid prokuratuur ja uurimisasutused tegelema palju tähtsamate asjadega?
Ma arvan, et õiguskaitseasutuste kohustus on tegeleda kõigi kuriteokahtlustega. Selleks ongi erinevad osakonnad politseil, ülesanded inimestel prokuratuuris. Täna kohustab seadus meid kõigega tegelema. Mis puudutab väga suuri ressursse, mis uurimisse väidetavalt läksid, siis ei olnud need väga suured midagi.
Kui suured need olid?
Ma täpset inimeste arvu ei tea. Mingil hetkel võis analüütikuid olla rohkem mängus, aga tegelikult tegeles prokuratuurist sellega ainult üks inimene ja keskkriminaalpolitseist mõned.
Igal juhul on kahe suure avaliku huviga kriminaalasja tuules tekkinud Keskerakonnal ja Reformierakonnal mõte muuta kriminaalmenetluse seadust ja võtta prokuratuurilt õigusi märgatavalt vähemaks. Mailis Repsi eelnõu on juba riigikogus menetluses...
Ma näen siin mitmeid nii normitehnilisi kui ka sisulisi probleeme, kuigi siin on asju, mille üle oleme nõus kindlasti arutlema. Näiteks eeluurimiste kiirendamise üle. Aga teised elemendid sellest eelnõust meenutavad mulle neid ettepanekuid, mida Silvio Berlusconi tegi Itaalias, kui tal endal tekkisid probleemid kohalike õiguskaitseasutustega. Näiteks 2006. aastal muudeti Itaalias seadust ja keelati prokuröridel apelleerimast esimese astme kohtus õigeksmõistetud otsustele. Tõsi küll, hiljem tunnistas Itaalia kõrgem kohus selle põhiseadusvastaseks.
Praeguses Repsi eelnõus on täpselt sama punkt.
Jah, nii on. Siin on teatud momendid, mis mul lugemisel tekitasid äratundmise.
Tekitab hirmu?
Ei, minus hirmu ei tekita. Kindlasti on maailmas ka riike, kus ei saa esitada apellatsioone esimese astme otsustele, aga need on riigid, kus on vandekohus. Vandekohus saabki olemuselt teha otsuseid ainult ühe korra.
Mis siis juhtuks, kui see ettepanek jõustuks?
Ei juhtuks mitte midagi muud, kui et kui esimese astme kohus lõpeb õigeksmõistva otsusega, siis me ei saaks edasi kaevata. Küüniliselt väljendudes jääks prokuratuuril ka ressurssi üle, ei peaks edasi kaebama ja saaksime uute asjadega tegelema hakata. Laiem küsimus on, kuidas see Eesti õiguskorrale mõjuks. Senine Eesti õigusajalugu näitab, et päris paljudel juhtudel on kõrgema astme kohtunikud esimese astme otsuseid muutnud. See on ka paratamatu, sest meil on noor õiguskord ja paljud asjad on riigikohtus veel selgeks vaidlemata. Selline piirang välistaks paljude asjade riigikohtusse jõudmise, et saabuks lõplik seisukoht. Laias laastus mõjuks see Eesti õiguskultuuri arengule kehvasti.
Aga kuidas mõjutaks see näiteks maadevahetust?
Üks tõenäoline võimalus, kui see eelnõu jõustub, on see, et ringkonnakohus peab selle menetluse lõpetama ilma sisulise aruteluta.
Ja nagu ma aru olen saanud, siis selle eelnõu üks autoreid on Leon Glikman, kes on väga otseselt seotud maadevahetuse kohtuasjaga, kus ta osaleb kaitsjana.
Seda peaks siis tema käest küsima.
Kas te peate võimalikuks, et Eestis mõeldakse seadusi tehes mõnele konkreetsele juhtumile ja teemale?
Iseenesest selles, et ühiskonnas tekib probleem ja sellele reageeritakse seadusemuudatusega, ei ole midagi halba ega isegi ennekuulmatut. Probleemiks muutub asi siis, kui seadusemuudatuse ettepanekuid tehakse oma tegelikke motiive varjates. Ma antud juhul ei tea, kas seal on varjus olevaid motiive või mitte.
Võtame eelnõust teisi huvitavamaid punkte. Viitasite juba eeluurimisele ajalise piiri seadmisele, mis peaks olema kaks kuud ja seejärel oleks uurimine pikendatav kuuele kuule. Sama mõtte käis nädal tagasi välja ka Rait Maruste.
Kui mina 15 aastat tagasi prokuratuuri tulin, siis olid veel eeluurimistähtajad ja ma mäletan neid aegu, kuidas tähtaegade pikendamise bürokraatia sõi veelgi rohkem ressurssi ära, kui aitas uurimise kiirusele kaasa.
Näiteks reedesed päevad mööduksid prokuröridel pikendamistähtaegu kirjutades?
Vaadates tänaseid ressursse ja kriminaalmenetluste arvu, siis see võib kahjuks nii välja kukkuda küll. Loomulikult on üks võimalus öelda, et me ei uurigi ja lõpetame need menetlused ära, sest me ei suuda seaduses ettenähtud tähtaegade jooksul menetlust lõpuni viia. Mingis kontekstis võiksime selle üle õnnelikud olla, et saab kaelast ära ja tegeleme ainult poolte asjadega. Probleem on aga selles, et karistusõigus ei ole ainult suhe riigi ja kahtlustatava vahel. Ka kannatanu õigusi tuleb arvestada.
Saan aru, et mingit muudatust on teie hinnangul siiski vaja?
Absoluutselt. Meie huvides ei ole venivad eeluurimised. Väga hea oleks, kui suudaksime kriminaalasju kiiremini lahendada. Aga see ei toimi, kui paneme tärmini ja kui õigeks ajaks valmis ei saa, lõpetame ära. See oleks sama hea, kui üritame ravijärjekordi vähendada sellega, et kirjutame seadusse tähtaja, et igaüks peab eriarsti juurde saama näiteks kuu ajaga.
Ja kui ei saa, siis ei võetakski üldse ravile?
Jah, see võrdlus on päris hea.
Kas see tähendaks ka, et ühiskonna jaoks väga olulised uurimised tulnuks lõpetada? Näiteks Varvara juhtum ootab siiani lahendust, aga kaugemast ajaloost võttis ka kurikamõrvari tabamine aega pea aasta.
Kahe kuu jooksul ei oleks neid asju suudetud avastada isegi siis, kui oleks piisavalt ressursse. Siin tuleb aru saada, et on teatud hulk kuriteo kahtlusi, mille uurimine võtabki aega. Isegi aastaid, kui rääkida suurematest majandusasjadest ja organiseeritud kuritegevusest.
Korruptsioonikuritegude uurimine muutuks minu arusaamise järgi keerulisest ülikeeruliseks või võimatuks, sest esiteks kammitsevad sind tähtajad ja teiseks pole võimalik enam teha jälitustegevust, mis samuti keelataks suure osa asjade puhul.
Tõenäoliselt ei tooks see kaasa erilist mõju nii-öelda tavakuritegevuse uurimisele. Pigem mõjutaks keerulisemaid uurimisi. Tegelik elu on selline, et mida keerulisem ja konspireeritum on kuritegu, seda keerulisem on ka kriminaalmenetlus. Ma ei mäleta oma ametiaja jooksult suuremaid korruptsioonikaasusi, kus me ei oleks kasutanud jälitustegevust. Kui see eelnõu täna ütleb, et enamiku pistisejuhtumite puhul ega altkäemaksujuhtumite puhul jälitustegevust enam kasutada ei saa, siis tulemus on see, et me ei saa koguda piisavalt tõendeid, et esitada neis asjus süüdistust. Ma olen veendunud, et korruptsiooni uurimine ei ole ainult prokuratuuri erihuvi, vaid ühiskonna laiem ootus.
Kuidas mõjutaks samu asju mõte anda kohtunikule õigus asi poole protsessi pealt ära lõpetada, kui talle tundub, et prokuratuuril ei ole piisavalt tõendeid, või siis see, et otsust tehes ei saa arvestada tunnistajaga, kes on läinud kokkuleppemenetlusele?
Organiseeritud kuritegevuse puhul on – just selleks, et saada tõendeid põhitegelaste vastu – meil võimalik menetlus lõpetada mõne väiksema tegija suhtes. Muidu pole võimalik teisi kohtu alla viia. Kui üldse vaatame, kui palju on aastas neid juhtumeid, kus prokuratuur lõpetab kellegi puhul menetluse, et saada tõendeid tõsisema kurjategija vastu, siis neid on väga vähe. Organiseeritud narkokuritegevuse puhul vast neli-viis juhtumit aastas, kartellide puhul veelgi vähem. Need ongi väga konspireeritud juhtumid ja kui see võimalus läbi lõigata, saab hoobi jällegi keeruliste asjade uurimine.
Väga palju viidatakse sellele, et Eestis kehtivas kriminaalmenetluse seadustikus ei ole kuriteos kahtlustatavate ja süüdistatavate põhivabadused ja isikuõigused piisavalt kaitstud. Kuidas te sellesse suhtute?
Nõustun, et kriminaalmenetlus ei ole kahtlustatava jaoks midagi meeldivat. Asja teine pool on aga selles, et riigil on kohustus kuriteokahtlustes tõde selgitada. Need asjad peavad olema tasakaalus ja sellest vaatepunktist lähtudes ma ei ole kindlasti nõus arusaamaga, et kahtlustatavate õigused tänases kriminaalmenetluses on tagamata. Kui me neid õiguseid tõstame, läheb asi balansist välja. Eelnõu taotleb kahte eesmärki, mida korraga pole võimalik saavutada. Esiteks peaks kahtlustus olema võimalikult detailne, viimse detailini välja uuritud. Teisalt piiratakse oluliselt võimalusi, kuidas neid asju välja selgitada. Meie ju ka saame alles uurimise käigus tõend tõendi haaval paika panna, mis siis täpselt toimus. Millegipärast arvatakse, et me teame juba uurimise alguses, mille järele me lähme. Paraku pole see võimalik.
Üks suuremaid piiranguid puudutab läbiotsimislubasid ja edaspidi tohiks kaasa võtta ainult neid tõendeid, mille jaoks on küsitud läbiotsimisorder. Kui aga näiteks otsitakse erakonna kontorist tõendeid kahe väikses summas altkäemaksu kohta, aga leitakse ühe konkureeriva erakonna kõrge liikme kirjavahetus, siis seda kaasa võtta ei tohiks.
Kui me leiame läbiotsimisel tõendi, mis viitab teisele kuriteole, siis peame selle seaduse järgi kaasa võtma. Kui läheme mõnda kontorit läbi otsima näiteks seoses maksukuriteoga ja avastame, et musta raamatupidamist on peetud ka piraattarkvara abil, peame hakkama seda asja ka uurima.
Me ei saa teha nägu, nagu ei oleks seda leidnud. Selline piirang, et võiksime kaasa võtta ainult need asjad, mis on seotud konkreetse kuriteoga, ei ole kriminaalmenetluse kontseptsiooniga kooskõlas. See toob kaasa selle, et mõned kuriteokahtlused jäävad lihtsalt tähelepanuta.
Teisest küljest on see mõte ka arusaadav, sest Keskerakonna kontori läbiotsimisele paraku jäi väga tugev „kalastamise” maitse juurde.
Väga sageli arvatakse, et uurija teab, et sealt ruumist, sellelt riiulilt ja sellest kaustast leiame dokumendi, mida meil on vaja. Tegelikult me ei tea neid asju. Kui uurime näiteks maksupettust, kus üks arve tundub kahtlane, siis meie enda menetlustaktikaline kogemus näitab, et kui on üks arve, on ka kümme teist samasugust arve. See viitab juba skeemile ja loomulikult läheme otsima neid kümmet arvet. Me ei tea aga ette, kas neid on viis, kümme või 20. Kui rääkida Keskerakonna peakontori läbiotsimisest, siis on jäänud mulje, et läksime ära tooma ainult kahte annetustšekki. Ei olnud nii. Tegelikult oli meie eesmärk leida ka võimalikke teisi sarnaseid annetusskeeme.
Probleem on selles, et need kaks tšekki tundusid nii väiksed ja ebaolulised, et minna suurt kontorit läbi puistama. Pealegi polnud allikas kõige usaldusväärsem.
Selline mulje võib jääda, aga selliste muljetega on raske võidelda. Me ei saa kogu aeg öelda, mida eeluurimise käigus otsime. Kui üritaksime avalikkuses selgitada, et vaatame asja laiemalt, hakatakse meid süüdistama, et juba enne eeluurimise lõppu veame mingit avalikku kampaaniat.
Kui palju te olete viimaste kuude jooksul tundnud, et teie enda koht on ohus?
Ausalt öeldes ei ole tundnud. Ma olen olnud kaheksa aastat peaprokurör ja ma ei karda enda koha pärast. Ma ei mõtle sellele oma tööd tehes.Keskerakondlaste kriminaalasiToobali ja Laasi asi on ootel
Aas nentis, et keskerakondlastest riigikoguliikmeid Lauri Laasit ja Priit Toobalit puudutav kriminaalasi seisab praegu ootel, sest õiguskantsler ei nõustunud taotlusega võtta neilt riigikoguliikme puutumatus.
„ Nii kaua kui õiguskantsler ei pöördu riigikohtu pole – mis oli minu soovitus, et nii tehtaks, et kehtiva seaduse põhiseaduspärasus selgeks vaielda –, ei saa me uut otsust ka teha. Paratamatult me praegu ootame, et mis õiguskantsler ja riigikogu teevad selle küsimusega,” ütles Aas.
Küsimusele, kas seni ootab kriminaalasi nii-öelda riiulil, vastas Norman Aas: „Riiulil või kapis jah.”MuudatusedLiiga palju kuritegusid?
Nii Keskerakond kui ka Reformierakond näevad ette, et eeluurimiste lühendamiseks pandaks neile konkreetne ajaline piir. Probleemi sisu on Norman Aasa sõnul küll õige, kuid lahendus peaks olema teine.
„Prokuratuur soovib ka ise uurimise tähtaegu lühendada, aga küsimus on selles, kuidas seda saavutada,” ütles Aas. Ühe võimalusena tõi ta esile mõtte loobuda absoluutse legaliteedi printsiibist ja öeldagi juba seaduses välja, et tegelikult ei peagi kõiki asju menetlema. „Vaatame, et kui see asi on liiga vana ja tõenäoliselt tõendeid koguda ei oska või suuda, siis ka menetlust ei alusta.”
„Teine variant, mida ma ise toetan ja mille osas on töö ka täna käimas, on see, et liiga palju tegusid on Eestis kuulutatud kuritegudeks,” lisas ta. Aasa ettepanekul võiksid väärtegude alla kuuluda näiteks pisivargused, mis praegu on veel kriminaalkorras karistatavad. „Täna muutub tavavargus kuriteoks siis, kui kahju on 64 eurot.”
