Peeter Rebane kooseluseadusest: pisikese riigina Venemaa külje all ei saa me endale lubada kiusu ja sallimatust
Londonis resideeruv tuntud ärimees Peeter Rebane leiab Eesti Päevalehele antud intervjuus, et kui koosealuseadus vastu võetaks, ei muutuks riigis suure osa inimeste igapäevaelus sisuliselt midagi, ent me astuksime riigina suure sammu tolerantsuse poole.
Mis mulje jätab Londonisse Eestis toimuv arutelu kooseluseaduse ümber? On see euroopalik ja kas mõlemal poolel on piisavalt argumente?
Ma olen viimastel kuudel Eestis olnud pea sama palju kui Londonis ning päris hästi toimuvaga kursis. Konstruktiivset debatti on olnud vähe, mis on kurb. Peamine vahe on aga selles, et mina ei tea ühtegi inimest, kes saaks palka kooseluseaduse kiitmise eest. Kes on hea sõna öelnud, see on teinud seda omal vabal tahtel ja oma südame hääle ajel.
Kusjuures valdavat osa neist inimestest see seadus otseselt ei puuduta ning nende poolehoid tuleneb tolerantsist ja austusest vähemuste vastu. Seaduse vastaste rahakott tundub aga päris paks olema ning nad ei häbene seda kasutada Küll aga häbenevad nad endiselt avalikustada, kes kogu selle ühiskonnas viha õhutava propaganda kinni maksab. Kust tulevad need sajad tuhanded eurod mis nende enda aruande järgi on "väljaspoolt Eestit" annetatud?
Kuidas sa hindad, et SAPTKi tellitud uuringut, mis näitab, et suurem osa rahvast on kooseluseaduse vastu?
Ma olen korduvalt viimastel kuudel tsiteerinud Prantsusmaa presidendi Francois Hollande'i mõtet, et enamus on ühiskonnas enamuses ja vähemus vähemuses. Muidu nad ei oleks ju enamus ja vähemus. Selge on ka see, et mitte väike osa enamusest ei pruugi saada vähemusest ja tema muredest hästi aru. Sellele aitavad usinasti kaasa just need hirmutajad ja vihaõhutajad. Suhtumine on paljus ka eeskujude ja kogemuse küsimus.
Ma olen kindel, et kui kooseluseadus vastu võetakse, siis näiteks kolm aastat hiljem näevad paljud tänased kahtlejad, et nende jaoks ei muutunud elus mitte midagi, küll aga muutus Eesti tolerantsemaks ja mõnede neist erinevate perede jaoks õnnelikumaks riigiks kus elada. Usun, et seeläbi muutub ka nende endi suhtumine siis positiivseks.
Kui raske oleks hankida vastupidise tulemusega uuring?
Uuringut ennast ma näinud ei ole, kuid juba on kuulda olnud, et seal on osavalt küsimustega manipuleeritud. Olen sotsiaalpsühholoogiat õppinud ning kui küsimustik tasakaalu või hoopis teisele poole kreeni ajada, siis oleksid numbrid kindlasti ka teised. Aga kas see on eesmärk? Nende jaoks, kes tahavad teha poliitilist kampaaniat, on see oluline.
Mulle ei meeldi eesmärkide poole pürgida nii-öelda iga hinna eest. Inimõiguste ja kõigi Eesti kodanike võrdsuse küsimusi ei saa lihtsalt uuringutega lahendada. See ei oleks demokraatliku VABAriigi põhimõtetega kuidagi kooskõlas. Usun, et otsus sünnib lõpuks ikkagi iga inimese südames ja peas, mitte kellegi hirmutamise või sunni tulemusena.
Mida sa ütled kooseluseaduse vastastele? Käi välja kolm argumenti.
Püüa elada ise õnnelikku pereelu ja ära keela valida õnnelikku pereelu inimesele sinu kõrval. Hirm ei ole kunagi hea abimees - vaata maailmale julgelt otsa. Usu teiste inimeste headusesse, ka nende headusesse, kes ei ole päris Sinu moodi. Ehk siis, kokkuvõtlikult, püüa mõista, mitte hukka mõista!
Kui see seaduse on vastu võetud, tuled tagasi Eestisse elama?
Kindlasti ei saa öelda, et ma olen Eestist jäädavalt ära läinud. Aga hetkel on minu professionaalsed väljakutsed Inglismaal ning täiesti ausalt olen seal õnnelik. Londonis on palju eri rahvusi ja erisuguseid peresid ning nad kõik on vabad et elada oma südame järgi, 100% võrdsete õigustega. Mulle meeldiks palju tolerantsem ja sõbralikum Eesti ning see seadus teeks Eestis kodu ja pere loomise kindlasti lootustandvamaks.
Pisikese riigina Venemaa külje all ei saa me endale lubada kiusu ja sallimatust. Meid, eestlasi on niigi liiga vähe, et iga õnneliku inimese ja teistest erineva perekonna kaotamine on kurb. Seega kutsun kõiki eestmaalasi üles sallivusele, mitte ainult seksuaalvähemuste, aga kõigi erinevate vähemuste suhtes meie armsas riigis!
