Peeter Tulviste: Eesti peab hindama neid, kes on Eestit hinnanud
Eelmistel, 2001. aasta presidendivalimistel, kus teie ka osalesite, oli teie manifesti põhi-sõnum silla ehitamine ühiskonnas. Arnold Rüütel omakorda rääkis kreenis ühiskonnast. Seega väga laevastikuline või mereline kujundlikkus. Mis võiks selle presidenditsükli põhiteemad olla, mis metafoore kasutada, millest oleks vaja rääkida?
Ma arvan, et mõlemad kujundid on säilitanud oma aktuaalsuse ka praegustes oludes. Seda arvata, et ühiskond on praegu ühtsem kui viis aastat tagasi, ei julge küll. Ma arvan, et see sillaehitaja roll on endiselt oluline, et see ühele poole viltu olemine on näiteks regionaalasjus täiesti selgelt olemas. Terve Eesti on kas viltu või kreenis Tallinna poole, see on endiselt tõsi. Võib-olla joonistub järgnevate kuude vältel veel mõni kujund välja. Kui jätkab Arnold Rüütel, on tal veel küll tööd, et Eestit kreenist välja saada, kui presidendiks saan mina, on sildade rajamisega ka küllalt tööd.
Välispoliitikas sageli inimlikustatakse riike, et teha nende käitumist arusaadavaks, omistatakse nendele inimlikke emotsioone, näiteks agressiivsust. Kuidas teie inimese hingeelu spetsialistina iseloomustaksite isikustatud Eesti ühiskonna olukorda, kuidas kirjeldaksite tema hingeseisundit?
Ma usun, et see on selline inimene, kes on teinud väga pikka aega vahet pidamata väga rasket tööd, pööramata tähelepanu oma suhetele teiste inimestega ja sellele, mis ümberringi sünnib. Ühel päeval tuleb ta koju ja näeb esimest korda, et ta ei tunne enam naabreid ära, et tal pole aimu, mida lapsed õpivad ja kus nad on.
Teiste sõnadega: me oleme väga ühekülgselt tegelenud majanduslike asjadega, mis oli tingimata vajalik, aga ma arvan, et muudele probleemidele, just sotsiaalsetele ja hingelistele probleemidele, on pühendatud liiga vähe tähelepanu ja praegu on paras aeg seda teha.
Kitsas mõttes võib ka niimoodi ütelda, et korrutustabel on meil kõigil hästi selge ja me oleme seda kümme aastat usinalt kasutanud, aga kümme käsku või mõni teine tarkusekogum oma elu elamiseks on vähem teada. Ma ei taha teid proovile panna, aga kui ma küsiksin, mis on viies käsk, kas te oskaksite vastata?
Eestlane ehk tõesti ei tea kümmet käsku, aga tal on oma 11. käsk, mida võiks sõnastada umbes nii: kadesta oma naabri kitse. Või lehma või autot või maja. See on ju mingis mõttes ka edasiviiv jõud: tehke tööd, isegi kui armastus ei tule, tuleb vähemalt raha. Mingis mõttes on ju ka riiki juhitud sellise rikastumise üleskutsega. Kas president peaks olema see, kes ütleb teisiti?
Oh, see ei ole nüüd küll mingi president, kes ei suuda rahvast kas või mõneks ajaks panna ühe asja peale mõtlema. Ma arvan, et see on täiesti võimalik ja seda peabki tegema. See kadeduse teema sobiks suurepäraselt. Konstruktiivsena on see küllaltki asja eest, et “ma tahan ka”. Aga see muutub destruktiivseks siis, kui selle asemel, et oma maja ilusamaks värvida, minnakse ja visatakse naabri majale tõrva.
Halb kadedus on selline, mis ussina sööb Nagu Hugo Raudsepp on öelnud: “Nagu kreissaega tõmbab südamest läbi nähes, kuidas teisel hästi läheb.”
Mina küll arvan seda, et president ei ole kindlasti mingi ideoloogiatöötaja või kirikuõpetaja, aga inimeste tähelepanu mõnede asjade peale juhtida saab küll, kui osata neid märgata ja neist niimoodi rääkida, et seda kuulda võetakse.
Mis oleks siis see teema, millest president peaks rääkima ja millele riigi püsimist ja rahva säilimist silmas pidades tähelepanu nõudma? Demograafiline kriis, keskkonnasäästlik eluviis, haridus? Mis oleks teie valik?
Me oleme viimastel aastatel teinud väga suure hulga, kindlasti kümneid kõikvõimalikke arengukavasid Eesti jaoks. Seni ei ole me võtnud neid piisava tõsidusega. Räägin seda selleks, et juba 2001. aasta lõpus võeti riigikogus vastu tulevikustrateegia “Teadmiste-põhine Eesti”. Kui me seda nüüd tõsiselt võtaksime, määraks see paljud asjad ära. Ja tõsiselt tuleb seda võtta, sest parlament pole mitte ainult seaduste tegemiseks, vaid Eesti arengu üldise suunaga tegelemiseks.
Ma vean kihla, et kui me hakkame praegu Toompealt alla minema ja küsime inimeste käest, millises Eestis me elame, siis mõni ütleb “teises” ja mõni ehk midagi muud, aga ma arvan, et me jõuame enne Jaani kirikuni, kui keegi ütleb, et me elame teadmistepõhises Eestis.
Seda kava on seega vähe realiseeritud ja veel vähem on sellest räägitud. Kui Eesti tulevikku ei rajata manufaktuuridele ja käsitööle või koostetööle, vaid teadmistele, siis on vaja järelikult ka hoopis teistsugust haridussüsteemi. Kõikjal maailmas on majandus arenenud kiiremini kui haridus sellele järele on tulnud, haridus on konservatiivne asi.
Minu arust sobiks Eesti ide-aalselt selleks, et töötada välja niisugune haridussüsteem, millest teistel oleks ka õppida. Ma kujutan ette, et see oleks täiesti maailma tähelepanu all olev asi, kuhu võib kaasata kõiki spetsialiste.
Peale muu selgitaks ühe sellise probleemi lahendamine veel ühe suurema küsimuse. See kohendaks meie kannatada saanud enesehinnangut.
Sotsioloog Juhan Kivirähk jagas esimestes hinnangutes presidendikandidaadid teadlasteks ja poliitikuteks. Teadlastele on omane vaadata asju kompromissitu objektiivsusega, samas kui poliitika on kompromisside kunst, kus ükski valik pole ellu viidav täpselt sellisel kujul, nagu ehk objektiivselt oleks tarvilik. Kuidas seda tasakaalu leida ja kus see on?
Ma usun, et igaüks, kes on teadusest poliitikasse tulnud, on sama asja läbi elanud Põhiline erinevus on selles, et teaduses on kaks korda kaks neli. Kogu maailm võib ümber hukka minna, aga see jääb kehtima. Poliitikas on nii, et kui on piisavalt neid, kes arvavad, et see on hoopis viis, siis oleks küll kaabaklus sellele takka kiita, aga arvestama peab sellega ikka, et üks seltskond nii arvab. Muidu ei saa midagi tehtud.
Seda võib ka niimoodi sõnasta, et kui teaduses on põhimõiste tõde, siis poliitikas on see huvi. Mis ei tähenda, et teaduses poleks huvi või poliitikas tõde. Seepärast arvan ma tõesti, et teadlased sobivad rolli, kus ei olda seotud igapäevase poliitikategemisega.
Aga teie ise? Kas te mõtlete kui teadlane või poliitik?
No umbes nii ma mõtlengi. Kunagi oleks huvitav võrrelda selliste inimeste kogemusi, omavahel arutada, sest lugenud ma teadlasest poliitikuks hakkamise kogemusi pole. President Rüütel on öelnud, et Eesti omapära on selles, et poliitikas on palju hea akadeemilise ettevalmistusega inimesi.
Aga ikkagi: kas probleeme analüüsite poliitiliselt või metoodiliselt?
Kindlasti mõlemat.
Kas presidendi roll lähtub teadlase või poliitiku metoodikast?
See on seotud ikkagi väikestest rühmadest kõrgemale tõusmisega. Võrdlus on pigem teised riigid. Siin on erinevus olemas. Aga eks see poliitiline mõtteviis on ikkagi sööbiv, mida võiks iseloomustada ühe anekdoodiga. Haiglas viibivale riigikogu liikmele saadetakse kaart kirjaga: “Head paranemist, soovivad fraktsioonikaaslased. 12 poolt, 1 erapooletu.” Paradoks on selles, et presidendiks saamiseks ja selles ametis edukas olemiseks on vaja suuresti erisuguseid omadusi.
Ülikooli rektorina ütlesite te avalikult välja, et ülikooli rektor on riigis teine mees. Kas olete endiselt ülikoolimees?
Seda öeldi mulle siis, kui olin rektoriks saanud. Ülikooli rektor olevat olnud riigi teine mees 1920-ndatel ja 1930-ndatel aastatel. Ja mingis mõttes see ju ongi nii, see teeb riigile ainult au. Kuskil mujal pole ma sellist väidet kuulnud. Aga Tartu ja Tallinna vastandamiseks pole siin küll ruumi, oluline on see, et suudaksime üheskoos üleval pidada maailmatasemel teaduskeskusi. Meil peavad tekkima sellised erialad, mida tahetakse ka mujalt tulla õppima.
Aga kõige vähem tahan lasta kõlada järjekordsel Käsu Hansu kaebelaulul, sest Tartu edeneb ja areneb hästi.
Eesti ongi Euroopa Liidus sattunud täiesti uudsesse konkurentsiolukorda, kus võisteldakse mitte riigi sees, vaid teiste riikidega, et olla just selleks kohaks, kus head ajud ja ka osavad käed tahaksid töötada. Kuidas neid kinni hoida?
Ega me sellega hetkel väga hästi toime ei tule. Aga ma tean, et ühel hetkel tuleb üks osa nendest kiiresti tagasi, sest nad jõuavad järeldusele, et kui Eestis sama pingega tööd teha, on siin võimalik ka sama raha teenida.
Ma olen sattunud lugema, et ka 30-ndatel kiputi mujale ja põrkuti hoopis karmimate nõudmiste vastu. Hea külg on see, et inimesed näevad, kuidas asjad mujal käivad.
Palju tõsisem on vaimse töö tegijate lahkumine, kõige enam annab tunda arstide lahkumine. Teadlaste puhul kartsime tegelikult hullemat. Niivõrd kui jaksan, käin ikka oma eriala konverentsil, ja paljudel endistel kolleegidel Moskvast ja Peterburist on rinnas Ameerika või Saksamaa ülikooli silt. Eestist päris ära läinud inimesi on õnneks ikka võrreldamatult vähem.
Aga arstide probleem on delikaatne, mõned kuud tagasi kirjutati, et arstide keskmine palk on 17 000 krooni.
Kuhu ja kui kiiresti teeks president Peeter Tulviste esimese välisvisiidi?
Kui ei ole mingit akuutset vajadust, siis traditsiooniliselt Soome. Ma ei kipu küll ise soome keeles rääkima, kuid see pole mul kunagi takistanud seal sõpru omamast ja sidemeid pidamast.
Mis peaks olema see idee, mida Eesti peaks viima Euroopa Liitu, nii et sellest oleks kasu kogu Euroopale?
Eesti viimase 15 aasta areng on olnud väga valuline, kuid me oleme selle ajaga õppinud ka kiiresti muutuma. Mõnes mõttes oskame seda rasket asja paremini kui vana Euroopa riigid. Kui Euroopa Liit võtab tõsiselt seda, et peaks suutma võistelda Ameerika Ühendriikide või Aasiaga, siis peavad hoiakud Euroopas küll väga rängalt muutuma. Et raha ei antaks põllumeestele, et nad poliitikute tomatitega pildumise järele jätaks, vaid pandaks sinna, kus on oodata kiiret arengut.
Kuna Eestis on need protsessid läbi elatud, võiksime selles asjas mootori rolli täita. Kui Euroopa oma kombeid ei muuda ega hakka investeerima innovaatilisse majandusse, siis tulevik väga hea ei ole. Meie saame aidata seda ära hoida.
Mida peab Eesti tegema selleks, et saada VoroneĻist kätte ülikooli varad? Kas selleks on vaja järeleandmisi? Kui kaugele oleks president Tulviste valmis siin minema?
Mul ei ole illusioone, et meie suhted Venemaaga võiksid lähiajal paraneda. Venemaal on enesehinnangukriis. Tema toeks on ühelt poolt maailmasõja võit ja teiselt poolt suur impeerium. Ning me oleme sattunud niisugusesse rolli, kus me oma olemasoluga vastandume mõlemale sealsele absoluudile.
Varem või hiljem peab sellest ebamugavast rollist välja tulema, kuid ilma, et me teeme kompromisse oma ajaloo ja tõega.
Ega ma ei arva, et meil oleks VoroneĻist lihtne midagi kätte saada. Aga on pretsedente, kus Venemaa on midagi tagasi andnud. Näiteks Liechtensteini vürsti arhiiv, mis sõja ajal Venemaale viidi. Aga vürst tegi nii, et ostis oksjonilt ühe Vene ajaloo seisukohast olulise arhiivi ja pakkus õnnestunult vahetuseks. Eesti pole siiamaani seda teed läinud, kuid meilgi on Venemaa asju, see võimalus on alati. Esialgu peab endale kuuluva tagasisaamiseks proovima ikka õiglasemaid viise.
Möödunud suvel astus Isamaaliit natuke ootamatult vastu piirilepete ratifitseerimisele. Kas presidendina oleksite samal arvamusel?
Ma kuulaksin muidugi erinevaid nõuandjaid, kuid põhimõtteliselt jah. Ma ei arva siiski, et riik peaks loobuma oma õigusjärgsest territooriumist, selleks peaks olema väga kaalukad põhjused. Ma ei näe neid täna, Venemaa ei anna täna ära ühtki lappi. Kiiret pole ju kuskile, kui vaadata, kui tasa ja targu on Jaapan seda asja ajanud.
Kas teie meelest on reaalselt olemas võimalus neid alasid tagasi saada või võimalus selle territooriumiga kaubelda?
Me oleme igasuguste asjadega kompromisse teinud. Alustades kas või sellest, et andsime Petseri kloostrile tagasi nende vana ja haruldase raamatukogu, mis oli ära toodud ja ülikoolis kenasti korda tehtud. Klooster oli sellega väga rahul, aga ausalt öeldes ma kahetsen seda, sest Venemaa kaupleb nende asjadega, mida meie teeme ausalt.
Kui ma näeksin mingitki märki, et Venemaa tunnustaks asja, mis on meie riigi omand, oleks palju lihtsam kompromisside peale minna. Aga sellist näidet ei ole.
Presidendina oleks teil võimalus kord aastas tõsta teenetemärkidega esile inimesi, kes seda väärivad. Kas täna on mingi grupp inimesi, kes teie meelest on teenimatult palju või teenimatult vähe seda tähelepanu saanud?
Üldist etteheidet mul ei ole. Tõsi küll, mina ja paljud teevad erandi viimase jagamise asjus. Ma saan aru motiividest. Kuid tuleb vahet teha selles, et autasu võib olla kogu elukäigu eest või siis mõne teo eest, näiteks uppuja päästmine. Probleem tekkis sellest, et tervet elukäiku vääristavaid autasusid anti inimestele, kes oleks kindlasti olnud väärt autasu mõne teo eest.
Mul ei ole kahju, et mõned autasu said, aga riik, kes võtab ennast tõsiselt, peab autasustama inimesi, kes on seda riiki tõsiselt võtnud. Ma usun, et Prantsusmaa poleks iialgi andnud marssal Petainile auraha pärast Teist maailmasõda.
See jutt on suunatud puhtalt tulevikku, sest sellega näitab riik, et ta oskab hinnata neid, kes on midagi tema heaks teinud. Ka vastupidi: ta annab oma suhtumisest märku ka nendele, kes kriitilistel aegadel on vääritult käitunud.
Mis kaalutlustel annab president Tulviste ülesande valitsuse moodustamiseks?
Loomulikult on esmased objektiivsed kriteeriumid, valimistulemus. Aga niipalju kui võimalik, hindaks ma iga valitsust sellest seisukohast, kui hästi võimalik peaminister saaks hakkama Eestile kõige enam kasu tõotava valitsuse moodustamisega.
Mida ütleks president Tulviste oma kõnes võidupühal?
Selle põhisõnum oleks, et me oleme ajaloo vintsutuste kiuste jäänud truuks oma rahvuslikule identiteedile. Samal ajal on meil nõrk riiklik identiteet. Me peaaegu ei samasta ennast oma riigiga. Ajalooliselt on see mõistetav, sest riik on nii vähe meie oma olnud. Riik on olnud võõraste mure, meie asi on olnud maksudest kõrvale hoida, riiki varastada, sõjaväe eest metsa minna ja nii edasi. See tuleb meil kohutavalt hästi välja.
Me kõik peame mõtlema, mida me saame teha, et riiklik iden-titeet tugevneks. Ning seda tuleb eristada rahvuslikust identiteedist, sest ka mitte-eestlastest kodanikelt saab nõuda riiklikku identiteeti, mitte kultuurilist ühtset identiteeti. Kuidas me seda aga nõuame, kui me ise oskame riigile nii vähe truud olla?
Kuidas te kõrvutate nüüdset presidendi otsimise protsessi eelmise korraga 2001. aastal?
Toonane kogemus oli see, et rahva toetus ei mänginud mingit rolli. Seekord on positiivne see, et me üritame esmakordselt just riigikogus tulemuseni jõu-da. Ja oleme kaugemale jõudnud kui kunagi varem. See teeb optimistlikuks.
CV: Peeter Tulviste
Sünniaeg ja -koht:
28.10.1945 Tallinn
Perekonnaseis:
Abielus, poeg ja tütar
Erakondlik kuuluvus,
valimisringkond:
Isamaaliit 1999–
Tartu linna valimisringkond
Haridus:
Moskva riiklik ülikool, psühholoogia, 1969; psühholoogiadoktor, professor 1987;
Tallinna 10. keskkool 1964
Töökohad:
X riigikogu 2003–
Eesti teaduste akadeemia asepresident 1994–2004
Tartu ülikool 1969–
Tartu ülikooli rektor 1993–1998
Osavõtt esinduskogudest:
X riigikogu
Tartu linnavolikogu esimees 1999–2001
Kuuluvus muudesse
ühendustesse:
Greifswaldi ülikooli nõukogu
Eesti rahvusraamatukogu nõukogu esimees
Eesti teaduste akadeemia humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakonna juhataja
Eesti kirjanduse selts
VoroneĻi ülikooli audoktor
Euroopa teaduste ja kunstide akadeemia
Venemaa kasvatus- ja sotsiaalteaduste akadeemia
Eesti põllumajandusülikooli kuratoorium
Eesti Euroopa-liikumise
juhatus
Helsingi ülikooli Aleksandri instituudi nõukogu
Autasud:
Riigivapi III klassi teenetemärk 2006
Riigivapi IV klassi teenetemärk 1998
Rootsi kuninglik Põhjatähe orden 1995
Kaitseliidu Valgerist
Võõrkeelteoskus:
Inglise, saksa ja vene keel
Avaldatud teosed:
Psühholoogia-alased raamatud eesti, vene ja inglise keeles
Ajakirjandustegevus:
artiklid Eesti ja
rahvusvahelises ajakirjanduses
