Pehme ilm jättis kuldnokad Eestisse talve veetma
Tavalisest hilisem oli mitme marjasööja-linnu massiline saabumine Eestisse.
"Aiapidajad võisid näha, et tavapärast hallrästaste invasiooni marjaaedadesse sellel aastal ei olnud," rääkis Eesti ornitoloogiaühingu linnukaitse projektijuht Andres Kalamees.
"Eelmise aasta lõpupoole hakkasid nad siiski saabuma ning hallrästaste salkades oli erandlikult palju vainu- ja hoburästaid," lisas Kalamees.
Pärnumaalane Aivo Lein nägi 2. jaanuaril Võiste kandis põldlõokest, rootsiitsitajat, käblikut ja võsaraati, kes on talvel siin suhteliselt ebatavalised.
"Ka kuldnokki on tavapärasest enam ning nädalapäevad tagasi võis ühel soojemal ja päikesepaistelisemal päeval teda viisijuppi keerutamas näha," lausus Kalamees.
Aasta lõpus lendas veel putukaidki ja seepärast jõudis ornitoloogiaühingusse teateid putuktoiduliste lindude kohta: Kablis nähti väike-lehelindu ja Sõrves linavästrikku.
Soome ja Eesti linnuvaatlejad kohtasid Sõrves must-lepalindu, metskurvitsaid, sooparti ja sookiuru.
Keskmisest tavalisemad on ka punarind, hoburästas ja metsvint. 29. detsembril nähti Virtsus koguni 200-pealist naerukajakate salka, rääkis Kalamees.
Talvel põhja poolt meile lendavaist liikidest on sel aastal arvukamad olnud siidisabad, põhjavindid ja männileevikesed. Neist viimane ei jõua igal talvel Eestisse.
"Kuuldavasti pidavat üks sookurg kangelaslikult Saaremaal talvituma: mitte laudas, vaid põllul," jutustas Kalamees.
"Hiljuti oli Tartus Emajõel rabahani, kes tavaliselt juba oktoobris-novembris rännutee jalge alla võtab," rääkis Kalamees.
Harjumatult soe talveilm ja piisavalt rikkalik toidulaud pole ka parte lõuna poole lendama sundinud.
