Praeguseks on olemasolevat Emajõe-Suursoo sookaitseala, Piirissaare zooloogilis-botaanilise kaitseala ja Emajõe suudmeala hoiuala üheks Peipsiveere looduskaitsealaks liitmise kava eelnõu valmis ning peaks juba sügise hakul lõplikul kujul ministeeriumide kooskõlastusringile jõudma.

Kõik liidetavad kaitsealad kuuluvad tegelikult juba praegu ühtse paigana nii üleeuroopalise tähtsusega Natura 2000 kaitsealade võrgustikku kui ka tähtsate linnualade hulka. Emajõe-Suursoo ja Piirissaare kaitseala kuuluvad lisaks veel ka rahvusvahelise tähtsusega märgalade sekka.

Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni looduskaitse juhtivspetsialisti Kaili Viilma sõnul on kolme kaitseala üheks ligi 350 ruutkilomeetri suuruseks alaks liitmise eesmärk praeguse killustatud kaitsekorra ühtlustamine, mis edaspidi asjaajamist lihtsustaks. „Meie jaoks oleks see edaspidi üks ja üheselt toimiv üksus,” sõnas ta.

Kuigi kaitsealade liitmisest võib jääda mulje, et seeläbi pööratakse seni kohalike elu ja toimetusi reguleerinud piirangud pea peale, pole tegelikkuses erilisi sisulisi muudatusi oodata. „Kaitsekorra uuendamine kohalike igapäevasele eluolule praktiliselt mingit mõju ei avalda,” kinnitas Viilma. Võimalike muudatustena on looduskaitsjatel laual vaid tosin kaitseala piiride muutmise ettepanekut – osas kohtades tahetakse kaitseala piire kas koomale tõmmata või siis veidi laiendada. Praegu on käimas võimalike piiride nihutamise kooskõlastamine kõigi asjaga seotud maaomanikega. Viilma tõstis seejuures positiivse üllatusena esile tõsiasja, et osa maaomanikke on oma algselt leebema kaitsekorraga vöönditesse arvatud kinnistud vabatahtlikult hoopis karmimate tingimustega kaitsevööndisse pakkunud.

Võib saada rahvuspargiks

Kõik kuni esmaspäevani avalikustatud Peipsiveere looduskaitseala kaitse-eeskirja eelnõu kohta tehtud ettepanekud võtavad looduskaitsjad kokku 25. augustil Tartus keskkonnaameti kontoris toimuval avalikul infopäeval. „Augusti lõpuks peaks täpselt paigas olema, milliste piiride ja kaitsekorraga me täpselt edasi läheme,” ütles Viilma.

Algsele tagasilöögile vaatamata pole Peipsiveere looduskaitseala asemel rahvuspargi loomise mõtet maha maetud. Oleks ju kogu alale looduskaitseala asemel rahvuspargi staatuse andmine omamoodi rahvusvaheline kvaliteedimärk. „Kui infopäeval peaks selguma, et rahvas on ikkagi rahvuspargi loomiseks valmis, on keskkonnaministeerium valmis edasi menetlema rahvuspargi kaitse-eeskirja,” tähendas Viilma. Sisuliselt tuleks eelnõus teha vaid mõned täiendused: kaitse eesmärkidesse lisataks kohaliku kultuuripärandi teema ning ühtlasi ka piirkonnale omase traditsioonilise arhitektuuri kaitsmisega seotud pügalad.

Ürgne liigirikkuse kants

Luunja, Meeksi, Mäksa, Vara, Võnnu ja Piirissaare valda jääva Peipsiveere looduskaitseala kaitse-eesmärk on Emajõe deltasoostiku ning Peipsi järve rannasoostike looduse, Piirissaare ja Emajõe suudmeala märgala ökosüsteemide, Piirissaare raanamaastike kaitse, uurimine, tutvustamine.

Euroopa tähtsusega elupaigatüüpidest kaitstakse piirkonnas näiteks jõgesid ja ojasid, niiskuslembeseid kõrgrohustuid, rabasid, siirde- ja õõtsiksoid, liigirikkaid madalasoid, vanu loodusmetsi, soostuvaid ning soo-lehtmetsi.

Euroopa tähtsusega linnuliikidest on Peipsiveere elukohaks meri- ja kaljukotkastele, suur- ja väike-konnakotkastele, kalakotkale, hüübile, must-toonekurgedele ja rohuneppidele.

Kaitsealustest kalaliikidest on alal esindatud hink, võldas ja vingerjas. Kahepaiksetest aga muda- ja rabakonnad, samuti kunagi Piirissaart arvukalt asustanud rohe-kärnkonnad.

Haruldastest taimedest kasvavad piirkonnas sinine emajuur, kiirjas ruse, mõru vesipipar, väike konnarohi, pruun lõikhein ja juurduv kõrkjas.