Peipsi järv on haige: vetikas vohab, kalad kaovad ja kalurid pagevad
Kui Peipsi reostamisele lähiaastail piiri ei panda, võib Euroopa suuruselt neljas järv peagi muutuda suureks vetikalombiks.
Juba 1960. aastate algusest Peipsi järve uurinud maaülikooli limnoloogiakeskuse vanemteadur Juta Haberman on mures. Selleks on ka põhjust, sest veekogu on tema ja teiste teadlaste pilgu all aastakümnetega läbi teinud suured muutused.
“Kui aastaid tagasi sinetas Peipsi suvel nagu meri, siis nüüd on ta juulis-augustis niisama roheliselaiguline kui sõdurimunder,” nimetas Haberman kõigile silma torkava märgi, mis osutab veekogu kehvale seisundile.
Rohekaks värvivad järve võimsad vetikate, kaasa arvatud mürgiste sinivetikate suvised õitsengud, mis olid aastaid tagasi Peipsil veel haruldased.
Näiteks ka 2002. aastal juhtunud kalade massilise suremise taga oli just ulatuslik vetikaõitseng.
“Õitsengute käigus eraldub vette kalu tappev ammoonium ja ammoniaak,” selgitas Haberman. “Peipsist on suurtest kogustes leitud ka vetikamürke, mis omakorda hävitavad jälle kaladele toiduks olevat zooplanktonit.”
Vetikamürkide tõttu on tema sõnul järves aegade jooksul välja kujunenud toiduahel juba peaaegu täiesti tasakaalust väljas.
Selles, miks vetikad on viimasel kümnendil Peipsis aina võimsamalt vohama hakanud, võib Habermani kinnitusel süüdistada eelkõige jõgedega nii Eesti kui ka Vene poolelt järve valguvat reostust.
“Kui järve kinnikasvamist soodustavate lämmastikuühendite hulk on viimasel ajal järvevees stabiilsena püsinud või isegi vähenenud, siis fosfori tase on oluliselt kasvanud,” ütles ta. Ühe suurima fosforiga reostajana tõi Haberman esile Venemaalt Pihkva järve suubuva Velikaja jõe, millesse juhitakse peaaegu puhastamata solgivesi. Kuna Peipsi on suhteliselt madal järv, loksutavad ka tormilained ikka ja jälle aegade jooksul põhjasetetesse kogunenud fosforit üles.
Vanemteadur nentis, et ka Eesti pole siin süüst puhas. “Meil on jälle põllumajanduses kasutatavate taimekaitsevahendite ja putukamürkide kasutamine aastatega järjest suurenenud,” viitas Haberman meiepoolsele reostuse allikale.
Rääbise asemele koha
Samuti pärineb teadlaste hinnangul suur osa Peipsit ohustavast fosforist tavalisest olmekeemiast – pesupulbritest ja teistest puhastusvahenditest. Ühtlasi on asjatundjad veendunud, et oma roll on vetikate õitsengutes ka kliimasoojenemisel, mistõttu muutuvad nii suved kui ka talved aina soojemaks.
Vetikate vohamise tõttu on Peipsis tekkinud juba Võrtsjärvega sarnane olukord, kus jääkaane tekkimisel võib kalu tabada hukutav hapnikuvaegus. “Tõsine ohumärk on juba see, et puhastele vetele omane ning Peipsi sümboliks olnud rääbis on kadunud, asemele on tulnud sogaste vete kala koha,” nentis Haberman.
Reostuse sissevoolu peab piirama
•• Kui midagi ette ei võeta, võib Juta Habermani hinnangul järve tabada sama saatus mis Võrtsjärvegi: vetikate ning roo vohamine saab hoogu juurde ning kalasaak väheneb mitu korda. “Kui kliimasoojenemise vastu me ei saa, siis järve voolava fosfori vastu küll,” sõnas Haberman.
•• Eriti peaks tema sõnul reostamise vähendamisega tegelema meie idanaabrid, kuna ainuüksi Velikaja jõest on pärit kolmveerand kogu järve fosforireostusest.
•• Keskkonnaministeeriumi asekantsleri Harri Liivi sõnul peaks veel tänavu valmima Ida-Eesti veemajanduskava. Seal on ka plaan, kuidas Peipsi seisundit parandada ning viia järvevesi aastaks 2015 hea kvaliteediklassini.
