Alajõe piirivalvekordoni veebel Armin Vaino ütles, et hävitaja asus kaldast kümne kilomeetri kaugusel kaheksa meetri sügavuses vees. Kuna ümberkaudu on head kalakohad, olid kalurid seal mitu korda varemgi võrke lõhkunud. Seetõttu otsustati rusud järvest välja tuua. "Lennuki kaldale toonud paatkonnas on kuulsad õngitsejad, kes hiljaaegu said järvest kätte kaks aastat tagasi põhja vajunud motorolleri Muravei," selgitas veebel Vaino.

Praegu toovad Vene hävitaja jäänused Alajõele huvilisi nii Tallinnast, Kohtla-Järvelt kui ka Jõgevalt. Kordoni ülem Juhan Voist ei tea veel, mida rusudega peale hakata - kas vedada need kuhugi varju alla või anda mõnele muuseumile.

Nähtavasti 1943. aastal valminud hävitajast on 50 järves veedetud aasta järel säilinud alus ja lendurikabiin koos hulga juhtmete ja vasktorudega. Alles on ka telikud ja ratas. LA-tüüpi lennukid olid ehitatud pressitud vineerist raamile. Vettinud puitraam on senini alles. Lennuki väljatõstmisel voolanud järve ka mõningane kogus õli. Pardarelvastust, mootorit ja lenduri jäänuseid ei leitud.

Lavotshkine hävitati hulgi

Veebel Vaino andmetel võis pommitajaid saatnud LA-tüüpi hävitajast jagu saada ka tavalise püssiga, kui õigesse kohta tulistada. Seda arvamust jagas Jõgevalt lennukit uudistama tulnud lennundushuviline Raivo Paju.

Tartut ja Mustvee kanti pommitanud Vene lennukid startisid sõja ajal tavaliselt Zheltsa jõe ääres asunud lennuväljalt. Pommitajaid saatsid hävitajad. Raju andmetel tulistatud Tartu kandis alla sadakond Vene lennukit. Ta lisas, et teab ise vähemasti kuue lennuki asukohti. Kuna Peipsist kätte saadud lennukil puudus pardanumber, ei ole võimalik Venemaa arhiivide abil asja edasi uurida.

Raju avaldas arvamust, et kuna lennuki telikud olid lahtivõetud asendis, võis masin maanduda jääle ja põhja minna hoopis hiljem ning teises kohas. See versioon teeb võimatuks mootori leidmise, sest pole teada, kui palju jää rususid lohistas. Raju nentis ka, et kalurid ei pruugi olla esimesed, kes rusude juures käisid.

Lennundushuvilise kinnitusel on tal enesel kodus märksa parem eksemplar, mis tõmmati soost välja. Raju andmetel võiks Peipsis olla veel vähemasti kolm-neli II maailmasõjast pärinevat Vene lennukit. Tal on andmeid ka 1979. aastal Lügasoost välja tõmmatud Saksa hävituslennuki kohta.

Lennukool tunneb huvi

Tartu Lennukolledzhi piloodikoolituse osakonna juhataja Otto Taur ütles, et varem on nende poole pöördunud mitu välismaalast, kes koguvad ja restaureerivad vanu lennukeid. "Me ei ei ole osanud neid kuhugi juhatada," ütles Taur. "Inimesed võiksid lennukolledzhile kirjutada, mida ja kus nad on allakukkunud lennukitest kuulnud."

Taur mäletab oma sõjaaegsest lapsepõlvest, et Türist lõuna pool Särevere mõisas oli üks Vene ründelennuk Il-2 teetammist läbi läinud nii, et mootor oli ühel, saba aga teisel pool. Tartu lähistel Ihaste all ühel Emajõe saarel on ta käinud poisina lahti monteerimas lennukit, millest lõpuks juppigi alles ei jäänud.

Taur lisas, et Vene lennukeid on Eestis küllalt alla kukkunud ka pärast sõda. Ainuüksi Tartu kandis kukkus alla kümmekond sõjaväelennukit, ka sõjaväekalmistu annab sellele teadmisele kinnitust.

Madal vesi aitab

Peipsi järv on olnud lahingute tandriks sakslaste legendaarsest Jääretkest alates. Viimase sõja ajal uputati Peipsil Mustveest teele asunud laevastik. Veebel Vaino arvates peaks jätkuma, mida vee alt otsida, asja teeb kergemaks veetaseme jätkuv langus.

Voisti sõnul on vesi Peipsi põhjaosas enam kui meetri jagu langenud, nii et nähtavale on tulnud kaks unustatud saart. Tuule suunast sõltuvalt võib veeseis veel 40 sentimeetri ringis muutuda.

Kuivaloodut ehk Lambasaart nähti viimati paarikümne aasta eest. 30 meetri pikkune liivane saar jääb Rannapungerjalt 5,2 meremiili kaugusele, kunagi pidanud kohalik rahvas seal lambaid. Vasknarva lähedal paikneb astmeline Borokk, millest paadisõitjad hirmuga kaugemale hoiavad.

Piirivalvurite arvates on Peipsil praegu parim aeg allveearheoloogiaga tegelemiseks.

REIN SIKK, ANU JõESAAR