Pelgulinn sai alguse raudteest

 (3)

Murranguliste muudatuste ajal on sageli asjatundmatuse tõttu hävinud rikkalikud kultuuriväärtused.

Nii juhtus ka 1990. aastate algul, kui teadus-tootmiskoondise Elektrotehnika muuseumi materjalidele ei jätkunud erastatud käitise territooriumil ruumi ning need läksid kaduma koos muuseumi rajaja surmaga. Kuigi uued omanikud püüavad pika minevikuga ettevõtte muuseumi uuesti rajada, on lootusetu leida asendust kordumatutele dokumentidele. Kahjuks on asjade selline käik üleminekuajal tavaline.

Esimene tehaselinnak Tallinnas

Balti Raudtee peatehaste rajamine Telliskivi tänava lõppu väärib tähelepanu ka seetõttu, et see oli üks esimesi suurettevõtteid, mis rajati väljapoole linna hoonestatud ala justkui omaette saarekesena. Igal sellisel saarel oli oma infrastruktuur ning ilma mõjuva põhjuseta ei mindud naaberlinnaossagi. Pole juhus, et igas sellises linnaosas kujunes välja oma släng, mille järgi tundsid naabrid hõlpsasti ära rääkija kodukandi.

Rahulikku ning äärmiselt hõreda hoonestusega Pelgulinna miljöösse tõi suuri muutusi 1869. aasta suvi, mil alustati Tallinna–Peterburi raudtee ehitust. Mullatöö mahukuse tõttu võtsid raudtee rajamisest osa tuhanded töölised. Ainuüksi 50 versta pikkusel Tallinna ja Aegviidu vahelisel lõigul töötas 1869. aasta mai keskel 2700, mai lõpus 2800, juulis 3361 töölist.

Raudteerööpad telliti Inglismaalt ning nende mahapanek eeldas töö kindlat järjekorda. Nii rööbaste kui ka liiprite vedu tööjärjele toimus mööda valmis ehitatud teed. 20. novembril 1869 saabus esimene vedur Tallinna.

Olulisest sündmusest kirjutas Eesti Postimehe sõnumisaatja: “See oli pärastlõunal kell 3, kui aurumasin Peeter I esimest korda hüüdis ja rahvas igalt poolt kokku tuli uut imet nägema, mis vana Tallinn ega keegi tema rahvast enne ei olnud näinud. Ehitamise materjali pandi esmalt koormad peale ja masin auras ja tormas sinna paika, kus tee ühelt poolt Paldiski, teiselt poolt Peterburi läheb. Kui seal kraam maha oli visatud ja masin kiirelt jälle raudteehoovi tagasi tulnud, siis asusid ka inimesed peale ja katsusid sedasama teed sõita. Hulk rahvast ümberringi olid rõõmsad ja tõstsid mütsi uut asja nähes.”

Tehase uhkus oli vedurirataste treipink

Nõnda oli raudtee juba 1869. aasta sügisel jõudnud Tallinna ja ehitus jätkus korraga nii Paldiski kui ka Peterburi suunas. Balti Raudtee peatehased Kopli ja Telliskivi tänava nurgal ehitati aastail 1869–1871. Esimese järguna valmisid depoo 12 vedurile (Balti reisijaama vastas, praegu lammutatud) ning töökojad ja laod Telliskivi tänavas (praegu lammutatud või ümber ehitatud). Need olid paest seintega, tahutud paekarniiside ja tellistest avasillustega, lihtsate kolmnurk- või astmikfrontoonidega ja viilkatustega tüüpilised Tallinna 19. sajandi tööstusehitised. Katused olid algselt puitsarikail ja -fermidel. 1886. aastal asendati need metalltarinditega.

1873.–1874. aastal laiendati tehast ning ehitati 6-kohaline veduridepoo ja töökoda, mis on säilinud peaaegu algsel kujul, kuid koos hilisemate juurde-ehitistega, ja on kasutusel vaguniremonditsehhina. Töökodade vastuvõtmine ja ametlik ekspluatatsiooni andmine venis 1870. aasta lõpuni.

Tehase ajalugu uurinud M. Gritsajevi andmeil asutati tehas 27. novembril (uue kalendri järgi 10. detsembril) 1870. aastal. Uue ettevõtte uhkuseks oli “treipink auruveduri rataste treimiseks”. Nii seda kui ka teisi tööpinke käivitati üldise transmissiooni kaudu, mis kujutas endast lae all asuvat pikka võlli, mille pani omakorda pöörlema 30-hobujõuline aurumasin. Peale aurumasina oli 6-atmosfäärine aurukatel kõigi selle juurde kuuluvate seadeldistega. Sellega raudteetehase energiamajandus piirduski.

Peale tööpingi, millel treiti auruvedurirattaid, leidus veel tööpink vagunirataste treimiseks, trei-, poldikeeramis-, puur-, höövel- ja peitelpingid ning tööpingid silindrite treimiseks ja lehtraua lõikamiseks. Raudteetehase avamiseks ostetud sisseseade läks maksma 2900 rubla.

Aastatega raudteetehas kasvas ning töötajate arv suurenes. Kuna töölised eelistasid nii aja kui ka raha kokkuhoiu mõttes kortereid töökoha läheduses, siis oli Telliskivi tänava lõppu rajatud suur metallitehas juba märksa kompaktsema hoonestuse tekkimise eelduseks.

Tasapisi kerkisid elumajad

Loe veel

Peeter Maueri andmeil rajati 1876. aastal Telliskivi tänavas nr 23, 25, 27, 29, 39 ning Mulla tänavas nr 2 ja 4 ühekorruselised sadulkatusega majad. 1878. aasta linnaosade plaanil oli juba kasutusel Telliskivi (Ziegelstrasse) tänava nimetus, mis ametlikult kinnitati alles 1882. aastal. Samal plaanil kohtame ka Heina tänava (Wiesenstrasse) nime, mis samuti kinnitati 1882. aastal.

Pelgulinna edasist hoonestamist hoogustas ka Johann Grabby tellisetööstuse rajamine Telliskivi tänavale 1879. aastal R. Knüpfferi projekti järgi. 1878. aasta linnaplaanil on fikseeritud ka Õle tänava algus. Hoonestus oli ainult Telliskivi tänava paaritute numbrite poolel. 1880. aastal lisandusid Telliskivi 43, 45, 48, Heina 3, 7 ja Õle 4 majad.

1885. aasta linnaplaanil on peale Paldiski maantee, Telliskivi ja Heina tänava veel Õle ning Härjapea tänava algus. Hoonestus on näidatud Telliskivi, Heina ja Õle tänava ääres.

1896. aastal algas Pelgulinna hoonestamisel “Konstantin Wilckeni periood”. Wilcken projekteeris Telliskivi 37 (1896), Mulla 2 ümber- ja juurdeehituse (1897), Telliskivi 31 (1898), Paldiski mnt 38 ja 40 (1899). Sajandivahetuseks hoonestati 18 krunti. 20. sajandi alguses jätkus Wilckeni periood.

1900. aastal valmis kümme projekti, neist seitse koostas K. Wilcken. 1901 projekteeris ta 21 elumaja, 1902 kümnest kolm hoonet ning 1903 kuuest kaks elumaja. G. Kristjansoni mälestuste järgi oli 1903. aastal Pelgulinnas üheksa tänavat: Paldiski maantee, Telliskivi, Rohu, Õle, Härjapea, Sambla, Timuti, Heina ja Olga (Vaimu) tänav.

Rahvapärimuste järgi olid kõige vanemad hooned Grabby maja Ristiku ja Telliskivi tänava nurgal ning nn Sibi Triinu maja Telliskivi tänava teisel poolel, otse Heina tänava ristumiskoha vastas. See vana puitmaja lammutati 1931. aastal.

Tänavad nimetati sugulaste järgi

Mitme Pelgulinna tänava nimetus on tekitanud eri tõlgendusi. Enamasti on see seotud Albert Kooba isikuga, kellele kuulus suurem osa Pelgulinna maadest, kuhu tänavaid rajati. Aleksander Veiderma andmeil nimetas Kooba tänavad oma perekonnaliikmete järgi. Alberti tänava nimetus tuli seega tema enda nimest. Nendest aga ei jätkunud ning üks tänav sai Kooba koera järgi nimeks Tarabella. Aleksander Kivi arvates sai Tarabella tänav oma nime saarlaste muistse jumala järgi. Rudolf Kenkmaa andmeil andis Kooba Oskari tänavale nime Oskar Kochi järgi, kellelt ta hilisema Oskari tänava ümbruse maad ostis. Eeskuju võttis ta Helsingist, kus sellenimeline tänav oli juba olemas. Grigori ehk hilisem Õle tänav sai Aleksander Kivi andmeil nime endise maaomaniku Oskar Gregory nimest, Härjapea tänav seal kasvanud härjapea ehk ristiku ja Telliskivi tänav Johann Grabby tellisetehase järgi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare