Pensionäride unistused on lihtsad: peaasi, et tervis alt ei veaks

"Hommikul vahel lausa ootan, millal hümn tuleb ja programm algab," kõneleb 87- aastane Selma Miras. Raadio on kümme aastat tagasi lesestunud ja üksi elavale prouale kaaslase eest. "Teen ta kohe hommikul lahti ja nii ta mängib kogu päeva kõrval, õhtul on jälle televiisor," räägib Selma. Ta tunnistab, et vahel tunneb end ka üksildasena.

Selma suurimaks mureks on külmad toad, kus ei saa ka kõva kütmisega üle 18 soojakraadi. "Ma arvan, et just seepärast sattusin liigesehaigusega haiglasse," ütleb Selma. Tema sõnul kulub kütmise peale palju raha ja tagastatud maja elanikuna on tal hirm üüri tõusmise ees. "Aga maja asukoht on ilus ja minu jaoks on korteris ruumi parajalt," räägib ta.

VANURITEL ÜHISED MURED. Selma mured vaevavad enamikku vanemaealistest, näitas Eesti gerontoloogia ja geriaatria assotsiatsiooni aprillikuine ulatuslik küsitlus üle 65-aastaste inimeste seas. Uuringu projektijuht, Tartu Ülikooli sisehaiguste dotsent Kai Saks loetleb küsitluse alusel Eesti vanurite neli põhilist muret: majanduslikud raskused, kroonilised haigused, toimetulekuraskused igapäevases elus ning üksildus ja eraldatusetunne.

Kai Saksa sõnul koorus üksilduse probleem eriti teravalt välja perearstide ja õdede küsitlusest, mis oli uuringu üks osa. Perearstid väitsid, et eakad pöörduvad nende juurde sageli pigem suhtlemisvõimaluste puudumise tõttu, mitte niivõrd tervisehäda pärast. Neil pole kellegi teise juurde minna.

"Rahulikku vanainimese elu meie põlvkonnal küll ei ole," nendivad koos Selmaga Tallinna kesklinna pensionäride päevakeskuses lehte lugevad prouad. Lisaks hirmule, et elu läheb kallimaks ja aastate lisandudes võivad rahamured veelgi suureneda, tekitab enamasti maalt pärit prouades muret ka vähene turvalisus. "Narkomaanid ja trellid akende ees, sellist asja pole enne olnud," selgitab Selma.

Nad ei tahagi end mõelda heaoluühiskonna vanuriks, kes käib soojades maades välisreisidel, sagedasti juuksuris soenguid tegemas ja meelt lahutamas just vanuritele mõeldud kohtades. "See pole meil ju võimalik, mis sa ikka unistad," ütleb Selma. Tema tänab endamisi, et jalad pole teda veel alt vedanud. Nii saab ta vähemalt korra nädalas päevakeskuses omaealistega suhtlemas käia ja korra nädalas ka turult söögikraami tuua. "Kui elaksin viiendal korral või majal oleks keerdtrepp, ei pääseks küll nõnda väljas käima," arutleb Selma. Koguni iga viies Eesti vanur kurdab sama: treppidest on raske käia.

Kodustes toimetustes käivad Selmat aitamas sotsiaalosakonna abilised. "Vaat selle võimaluse üle olen küll väga tänulik, ausad ja head inimesed on," leiab proua. Kui panna ta mõtisklema, mis juhtub siis, kui ta kodus enam ise üldse hakkama ei saa, väidab ta, et vanadekodusse ei taha küll minna. "Meil ju pole hubaseid tavahooldekodusid. Kui on ilus ja mugav, siis on kole kallis ja sinna lihtne pensionär oma rahaga ei saa," leiab Selma.

EAKAD MEHED TULEVAD PAREMINI TOIME. 83-aastane Helmut Palts loeb päevakeskuses arvutiklahvidele laotatud ajalehte, ekraan ta ees on tume. "Ei mina ole arvutit uurima hakanud, mul pole seda enam vaja," ütleb Helmut. Päevakeskuse juhataja Ilda Demidova sõnul on arvuti praegusele eakate põlvkonnale väga võõrastust tekitav asi. "Mõned on proovinud, kuid tüdinenud ära ja nii nad meil enamasti kinni ongi," ütleb Demidova, kelle kogemust mööda pelgavad vanurid ka pangaautomaatide kasutamist.

Helmut on aga väga tegev lauluelus. Ta arvab isegi, et puhkab seetõttu liiga vähe ja on tegusaks olemisega viimastel aastatel kaalus kõvasti alla võtnud. "Tööd kodu juures ja lauluharjutused - see kõik võtab aja ära," teatab kunagi tippõpetajate käe all laulmist õppinud mees, kes nüüd teistele eakatele esineb.

Küsitlusest ilmnes, et eakatel meestel on tükk maad vähem probleeme kui naistel. Ühevanuste inimeste hulgas on naistel suhteliselt rohkem kurtmist, eriti eluasememurede üle.

Samas on naiste seas palju rohkem leski. Demidova hinnangul saavad eakad naised lesestumise järel tekkinud üksindusega üldjuhul paremini hakkama kui mehed. Tema sõnul aitab mehi just seltsielu ja nii löövad päevakeskuses tantsuringis kaasa ka 80-aastased härrad.

Demidova sõnul vajavad vanemaealised kohta, kus suhtlemas käia, ringitööd teha, kohvitada, sünnipäevi pidada. Küsitlus kinnitab, et selline koht on olemas umbes igal kaheksandal eakal. Pooled neist aga väidavad, et ei saa halva tervise tõttu nagunii kuskil käia. Kai Saks peab uuringu andmetes tähelepanuväärseks, et iga kümnes vanem inimene osaleks mõnelgi ühisüritusel hea meelega, kui vaid keegi kutsuks – ise ei tihka nad ennast pakkuma minna.

EAKAD ON EESTI SALARELV. Pensionäride liidu aseesinaine Aili Kogerman on veendunud, et eakamad inimesed on suur ressurss, mida Eesti ühiskond ei ole seni osanud ära kasutada. "Paljud eakad tegeleksid meelsasti vabatahtliku tööga ja kõik ei eeldagi selle eest lisatasu, neid motiveerib ka reis, preemia, ühine koosviibimine," ütleb Kogerman, kes on ise töötav pensionär. Tema sõnul kiputakse ka paljudes töökohtades pensioniikka jõudnuid liig vara maha kandma. "Nende kogemused võivad koostöös noortega väga viljaka tulemuse anda," leiab ta. Ka küsitlus kinnitab, et ligikaudu 12 000 Eesti eakat oleks valmis töötama, kui neil oleks selleks võimalus. Praegu töötab üle 65-aastastest inimestest keskmiselt iga kümnes, kuid ainult 2,5% neist täiskoormusega. Just järkjärgulist töökoormuse vähenemist, mitte järsku pensionilejäämist pooldaks iga teine eakas.

"Lauldes ja tantsides on nad rõõmsad, aga kui jutt argielule läheb siis on küll näha, kuidas meel on mõru," ütleb Demidova ja lisab, et viimaste aastatega on Tallinna eakate kõhevilolek tuleviku rahaasjade suhtes aina kasvanud.

Kai Saksa sõnul annab ligi tuhande vanuri põhjalik küsitlus aluse, mille põhjal kavandada edasist tööd eakate heaks. Nüüd saab tulevikku paremini planeerida. "Näiteks leidub 5000 eakat, kes oleksid valmis teisi eakaid hooldama-aitama," märkis Saks.

Tema hinnangul on aga kõige tähtsam viia kokku tervishoiu ja sotsiaalhoolduse pool. Sest osa hädasid ei tule vanadusest, vaid haigustest ja on ravitavad. Kai Saks toob võrdluse, et kui meie vanur võtab keskmiselt kaks tabletti päevas, siis tema Lääne eakaaslane 6–7. Testides Eesti vanureid selgus näiteks, et 40 protsenti neist kannatab depressiooni käes, aga antidepressante tarvitab ainult 5 protsenti.

Eesti esimene põhjalik vanuriküsitlus on esimene aste geriaatria ja gerontoloogia assotsiatsiooni tööst vanuripoliitika kujundamisel. Aasta lõpuks on neil kavas esitada sotsiaalministeeriumile konkreetsed ettepanekud, kuidas eakate elu parandama hakata. Esimesi muudatusi loodab Kai Saks näha umbes viie aasta pärast.