Lossihoovist kostab “Jumal su üle valvaku”. Orkester mürtsub. Praegune Toompea lossi peremees ning võimalik tulevane Kadrioru lossi peremees Toomas Savi peab kõnet ja kutsub iga päev lipuheiskamist eriliseks pidama.

Punases kübaras seisab kümnete teiste seas keset hoovi üks soome proua – õpetaja, kes iseseisvuse taastamise aegadel Noarootsi gümnaasiumis rootsi keelt õpetas. “Koolivaheajale läksin Nõukogude Liidust ja tagasi tulin Eesti Vabariiki – seda ei unusta ma iial,” lausub Virve Kuula. “Kaks korda aastas tõusen nii vara – 24. veebruaril ja 20. augustil,” lausub soomlanna.

VEIDI ENNE KELLA KAHEKSAT ärkab Viimsis president Lennart Meri. Mida riigi esimene mees sel hommikul kõigepealt mõtleb?

“Esimesena tuli meelde, et just enne kella kaheksat on Uffe Elleman-Jennsen ja Jon Baldvin Hannibalsson mul hommikukohvil. Vaatasin välja – ilm oli hämmastavalt kaunis ja meil oli väga sisukas hommikusöök,” räägib president. Need kaks meest olid esimesed, kes kümme aastat tagasi välisministritena Eesti iseseisvust julgesid oma riikide nimel tunnustada.

“Paar-kolm päeva pärast put‰i Moskvas oli NATO välisministrite kohtumine Brüsselis ja sel hetkel polnud veel selge, kas put‰ on võidetud või kaotatud,” meenutab Hannibalsson. Mees, kes 1991. aasta talviste Vilniuse ja Riia sündmuste ajal oli ainuke NATO liikmesmaa välisminister, kes Baltimaade pealinnad läbi sõitis.

Hannibalssoni pilgus on heldimus, kui ta praegu Tallinnas ringi vaatab. “NATO peasekretär Günther Werner helistas siis otse Boris Jeltsinile ja tema kinnitas, et demokraatia jõud on võitnud,” meenutab Hannibalsson. Siis teatanud islandlane Tallinnasse, Riiga ja Vilniusesse, et tulgu kiiresti Reikjaviki. Sealt see esimene taastunnustamine Eesti ajalukku raiutigi.

MERI JA SAVISAAR KÄSIKÄES. Samal ajal tõmbab Edgar Savisaar, kümne aasta tagune peaminister Hundisilma talus koos abikaasa Viljaga sinimustvalge vardasse. Ja kihutab siis üksi Tallinna Keskerakonna korraldatud konverentsile.

Peaaegu üheaegselt sõidavad rahvusraamatukogu ette Meri ja Savisaare autod. Mehed kätlevad, naeratavad, suhtlevad sõbralikult.

Saalis istuvad Meri ja Savisaar tihedalt kõrvuti ja meestel on palju rääkida. Keskerakonna ajakirjanik Heimar Lenk sositab, et eelmisel õhtul Kadriorus õhtusöögil kutsus Meri üllatusena Savisaare enda kõrvale istuma. Savisaar on kogu Meri presidendiks oleku aja püüdlikult hoidunud 24. veebruari vastuvõttudest.

Keskerakonna peasekretär Küllo Arjakas meenutab, et Keskerakond on alati 20. augustit tähistanud ja tal on hea meel, et 1998. aastast on taasiseseisvuspäev ka riiklik püha.

Meri ei ole päris rahul. “Taasiseseisvumispäev on eesti keele seisukohalt täiesti väär. See on niisugune verbivorm, mis osutab, et pole tegelikku läbiviijat. See tähendab, et teeb näo, nagu poleks eesti rahvast. Meil tuleb mõnikord iseenda mugavust võita ja nimetada seda päeva täpselt: Eesti iseseisvuse taastamise päevaks,” õpetab peagi lahkuv president.

Veel täpsustab president, et Eesti riigi ainus sünnipäev on 24. veebruar 1918. “Iseseisvuse taastamise päev on väga oluline, aga ta on vabariigi aastapäeva laps, mitte vabariigi aastapäeva isa,” räägib president.

TOOL MUSTALE KASSILE. Minut enne kella kahte jõuab Meri Estonia kontserdisaali. Kätleb peaminister Mart Laariga ja istub nii, et tühi tool jääb kahe riigijuhi vahele. Musta kassi koht?!

Umbes sel ajal, kui Laar tuletab oma pidupäevakõnes meelde riigivanema Jaan Tõnissoni kõnet vabariigi 10. aastapäeval, jõuab Estonia saali Edgar Savisaar koos Venemaa ja Läti külalistega. “Eestis on liig vähe rõõmsat ülesehitavat tööd, et liig tihti tegeletakse ka pidupäevadel kisklemise, näpuga näitamise ja üksteisele kaigaste kodaratesse loopimisega. See meeldetuletus on üsna omal kohal praegugi,” räägib Laar.