Pierre Boulle “Ahvide planeet”


•• Mis määrab tsivilisatsiooni? Erandlik suurvaim? Pigem küll igapäevane elu… Hm! Tunnistagem, et vaimsusel on oma osa. Nõustugem, et kõigepealt tuleb kunstilooming, esmajoones kirjandus. Ons ta tõepoolest nii kättesaamatu inimahvidele [---])? Millest koosneb meie kirjandus? Suurteostest? Hoopiski mitte. Kui on kirja pandud mõni algupärane raamat – neid aga sünnib üks või kaks sajandi kohta –, hakatakse seda kirjameeste seas jäljendama [---].

•• “Seda, mis meiega sünnib, võis ette näha. Meid on haaranud vaimne loidus. Ei mingeid raamatuid; isegi kriminaalromaanid on liiga vaimuväsitavad. [---] Isegi lastefilmid ei tõmba meid enam. Ning samal ajal hauvad ahvid vaikselt oma mõtteid. Nende aju areneb üksildases mediteerimises… ja nad kõnelevad.”

•• Ma sunnin ennast korrapäraselt külastama professor Antelle’i, kuid see kohustus muutub kord-korralt vaevalisemaks. Ta hakkas seal otsa jääma ja märatsushoogude all kannatama. [---] Cornelius katsetas siis teistsugust ravikuuri. Ta laskis mehe üle viia tavalisse puuri, aluspõhu peale, ning muretses talle seltsilise, tollesama tüdruku, kellega professor loomaaias magas. Tüdrukut vastu võttes väljendas professor kä-rarikkalt oma loomalikku rahulolu [---]. Ta avastas taas elu-rõõmu.

Prantsuse insenerist kirjaniku Pierre Boulle’i “Ahvide planeedi” tõlkis sügaval Nõukogude ajal Eesti Raamatu “Mirabilia” sarjale mees, kellest hiljem sai Eesti Vabariigi esimene president. Lü-hikeses saatesõnas määratleb Leili-Maria Kask teose kui “hoiatusromaani” – Boulle on kirjutanud ka aatomipommi ja kosmosevallutamise võidujooksu teemal – ning viitab rööpjoontele Anatole France’i (“Pingviinide saar”) ja Karel CŠapekiga (“Sõda salamandritega”).

Kui Nõukogude ajal lasti lääne kirjanikel tõlgete kaudu millegi eest hoiatada, siis oli kuri ikka sündinud kusagil meist eemal, väljaspool. Meie oma teadus ei saanud eksida, sest selle puhtuse eest seisis hea kommunistlik ideoloogia. Iga teadusasutuse ja ülikooli hingekarjane oli partorg. Kuri seostati kindla poliitilise süsteemiga, eranditult läänega.

Uuema aja poliitilis-hoiatuslikke mõistulugusid, nagu Orwelli “Loomade farm”, mis olid läbinähtavalt suunatud kommunistlike-totalitaarsete reĻiimide vastu, N Liidus loomulikult ei avaldatud – vähemalt mitte enne perestroika algust.

Boulle ja Swift

Pierre Boulle’i “Ahvide planeet” ei ole poliitiline romaan, ometi võis ka see N Liidus mõneti kahtlane tunduda. Igal juhul näib, et selle üsna kiiresti eesti keelde jõudmises oli oma osa “Mirabilia” kui aimekirjanduse sarja kaitsval rüül. Teosel ei ole tegelikult suurt midagi pistmist populaarteadusliku proosaga, millele kui ideoloogiliselt puhta ja õige, “oma” massikirjanduse liigile N Liidus täielik õnnistus anti. Boulle’i raamat on hoopis filosoofiline mõistulugu, mille alged viivad tagasi Jonathan Swifti “Gulliveri reiside” kolmanda ja neljanda raamatu sümbolismi juurde.

Swifti Gulliver jõuab lõpuks maale, kus elavad mõistuslikud hobused hiihnhmid ja lopsakast karvkattest hoolimata inimesi meenutavad irratsionaalsed jähuud. Boulle laseb ajakirjanik Ulysse Méroul jutustada, kuidas Maalt pärit teadlasseltskond ees-otsas professor Antelle’iga jõuab Maaga üllatavalt sarnasele planeedile. Sel planeedil, mis asub Maast neljasaja valgusaasta kaugusel, elavad inimesed, kes oma käitumiselt ei erine loomadest, ning ahvid, kes mitte ainult ei oska rääkida ja teha muudki, mida Maal teevad inimesed, vaid kelle elu peamiseks sisuks on teadus.

Nõnda on siis teadmispõhine ühiskond, mille poole tänapäeva Eesti kõigest väest püüdleb, planeedil Soror teaduspõhise ühiskonnana juba teostunud. Sellest kogemusest võib mõndagi kõrva taha panna.

Lugu XXI sajandi teadusest

Loe veel

Teaduspõhine oli ka juba “Gulliveri reiside” Laputa (hisp la puta – libu) saar. Oh neid õelaid kirjanikke! Swift nimelt kujutab seal, kuidas teadlassaar surub julmalt maha vähimagi teisitimõtlemise, mis arhipelaagi mõnes osas siiski ilmneb. Näitab teaduse veresidet võimu ja kurjusega. “Ahvide planeedis” selgub, et kuigi võim on füüsiliselt tugevamate gorillade käes, on selle peamine tugi orangutanidest teadusahvide armee. Selle liikmed ei ole küll võimelised algupäraseks loovuseks, ent neid, nn kroonuteadlasi iseloomustavad ülim auahnus, pedantlus ja surmtõsine sihikindlus, millega nad rühivad edasi ja ronivad karjääripulkadel kõrgemale – hoolimata sellest, et nad oma teaduse mõttest ja sihtidest eriti aru ei saa.

Kas ei tule tuttav ette praegustel teadusmaastikel, kus pole partorgidest hingekarjaseid, kes ülikoolis või teadusinstituudis teadlastele “kommunismiehitaja moraalikoodeksit” meelde tuletaksid? Tänapäevane teadus-elu meenutab vägagi “Ahvide planeedist” pärit episoodi, kus Maa tippteadlane Antelle ootab oma loomaaiapuuris himuralt toidupalu-hõrgutisi ja tema ülim rõõm on maine-ihuline mõnu. Vaimsusest on tänapäeva teaduselus järel ehk vaid nii palju, nagu seda ilmutavad Sororil ‰impansid – teadlaskonna vähemus (tänapäevases mõttes humanistid, ökoloogid jm marginaalne seltskond, kes põhjalikult bürokratiseerunud teaduse peavoolule aina jalgu jääb). Nende mõistust ei juhi rahainstinkt. Nemad tõesti söandavad küsida oma tegevuse mõtte kohta ning üritavad teadust ja tsivilisatsiooni mõista kultuuri osana. Kui kauaks veel? 

Elu ja looming

Pierre Boulle (1912–1994)

•• Sündis Avignonis. Omandanud inseneri elukutse, töötas ta 1936–1939 tehnikuna Briti kummipuuistanduses Malaisias.

•• Teise maailmasõja künnisel läks vabatahtlikuna Prantsuse sõjaväkke Indohiinas. Prantsuse vastupanuliikumise ja Charles de Gaulle’i poliitika toetajana langes sõjavangi. Kannatused ja katsumused vangistuses ajendasid teda kirjutama esimest menuromaani “Sild üle Kwai jõe” (“Le Pont de la rivičre Kwaļ”; ee 1969 tlk Heiti Kaarde), mille ta avaldas 1952. aastal, pärast Prantsusmaale naasmist.

•• Sõja järel sai Boulle mitu Prantsusmaa kõrget autasu. Ta nimetati Prantsuse Auleegioni kavaleriks ning talle anti vastupanuliikumise medal.

•• Pariisis kutselise kirjanikuna tegutsedes avaldas Boulle terve hulga romaane ja jutustusi. Neist saavutas romaaniga “Sild üle Kwai jõe” võrreldava menu üksnes “Ahvide planeet” (“La Plančte des Singes”, 1963; ee 1973, tlk Lennart Meri).

•• Boulle’i mõlema menuromaani kuulsust on tugevasti suurendanud nende põhjal tehtud filmid. “Sild üle Kwai jõe” (reĻissöör David Lean) sai 1957. aastal mitu Oscarit. “Ahvide planeedi” alusel vändatud film (1968) aga kujunes teleseriaalide ja animafilmide kaasabil kinodes kultusteoseks. Esialgse filmi uusversioon valmis Tim Burtoni juhtimisel 2001. aastal. 

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare