Piirissaare pikad piinad. Paberil on vald olemas, aga reaalsuses?

1. märtsist vallavalitsuseta Piirissaar asub maavanemata Tartumaal. Tõenäoliselt on see vaid juriidilise agoonia algus.

Füüsiliselt on piirissaarlased alati hakkama saanud. Nii eelmise sajandi kahekümnendail, kui saarel elas seitsesada inimest, kui ka sovetiajal, kui rikkad Peipsiääre kalurikolhoosid röövisid saarlaste toimetamiselt koore. Rääkimata praegusest ajast, kui alla saja elanikuga valla valitsusel ja Tallinna linnavalitsusel tuleb täita samu ülesandeid. Pole raske arvata, kummal enamik neist täitmata jääb.

„Kui oled kakskümmend neli tundi päevas nii vallavanem, sekretär, sotsiaaltöötaja kui ka dispetšer, saab ükskord jõud otsa,” rääkis kuu lõpuni vallavanema kohusetäitja ametis olev Maria Korotkova. Siis läheb ametist ka tema, nagu on juba läinud kaks vallavalitsuse liiget.

Uue vallavanema leidmiseks on välja kuulutatud konkurss, aga vaevalt et palju tahtjaid leidub. Kui vallavanema leidmine ei õnnes­tu, tuleb laiali saata otsustusvõimetu volikogu ja ametisse panna asendusliikmed – need seitse 14-st, kes esialgu välja jäid. Kui ka nemad ei suuda uut vallavanemat leida, korraldatakse uued valimised.

See juriidiline kino ei lahenda küsimust, kas saja elanikuga valda on vaja. Vabatahtlikust naabritega liitumisest ei tule aga Piirissaare puhul midagi välja, sest kitsikuses elavate ja peamiselt vanausuliste saarlaste umbusk kõige väljastpoolt tuleva vastu on suur.

Pealegi on hakkama saadud ka n-ö juriidiliselt mittekorrektselt. Näiteks ametlikult praegu, talve lõpul, saarele ei pääse, sest jääteed ei ole olemas. Ja pole sellepärast, et tee ametliku märgistamise ja ohutuse kontrolli tellimiseks puudub vallal raha. Tegelikult aga jäätee siiski eksisteerib. Loomulikult toimib sama ka muudel aladel. Paberil on vald olemas, aga reaalsuses?

Kui Piirissaare piinast tõuseb kasu ammu oodatud haldusreformi käivitamiseks, siis on need vintsutused vähemasti veidigi õigustatud.