Piirivalvejuht: politsei ja piirivalve tulnuks ühendada alles nüüd
Kuidas te piirivalvet praegu iseloomustate? On ta oma näoga või politsei allaneelatud organisatsioon? Avalikkuses räägitakse ka ju eelkõige politseist, aga piirivalvest väga vähe.
Ka seaduses on organisatsiooni üldnimi politsei. Paljud selle seaduse poliitilised küljed on ju väga selgelt väljaloetavad. Olin omal ajal selle seaduse tegemise juures – küll ainult teenistussuhteid reguleerivate paragrahvide kirjutamisel, mitte organisatsiooni ülesehitamisel, – ning lisamuutusi, mis annavad sellele asjale sisejulgeoleku poliitilise värvingu, tuli palju juurde: asutuse nimi politsei, ühtne vormiriietus jne. Kuna ükski riik ei saa hakkama politseita, ei olnud ka ju valikut. Paljudes Euroopa riikides tegutseb piiripolitsei politseiorganisatsiooni iseseisva osana. Esimesena tulevad meelde Soome, Läti, Leedu ja Poola, kus on säilinud piirivalve nime kandev organisatsioon.
Kui hästi piirivalvurid end nende väärtuste hoidmise mõttes tunnevad?
Nii palju kui olen inimestega rääkinud ja neilt tagasiside saanud – asi on kohati tasakaalust väljas. Loodeti, et organisatsioonisisesed suhted tasakaalustuvad, aga see ei ole tänaseks täiel määral teostunud. Paljud otsused, väljapoole tehtavad üritused, on selgelt ühe sümboolika all ja ühe sõna taga – politsei.
Aga ma tahan väga loota, et kui me täielikult suudame uues formaadis asjad käima saada, siis prevaleerib ka ratsionaalne arusaam organisatsiooni toimimisest. See on põhieesmärk, sest kõik me areneme – riigid, organisatsioonid – ega saa olla lõpmatuseni kinni ühes vanas.
Ometi tähistatakse piirivalve päeva ju omade seas endiselt?
Muidugi! Piirivalve ei kao kusagile. Ja piirivalve ei tähenda ju ainult piirikontrolli ja „rohelise” piiri (maismaapiiri – toim) valvamist. See tähendab ka merepäästet, merereostust. Ja kui sa oled merel arvestatav riiklik jõud, riik on sinna ressurssi pannud, siis on mõeldamatu, et sa ei tee neid teisi tegevusi. Pole ju vaja veel kedagi kolmandat, kes hakkaks merel päästetegevust korraldama ja merereostusega tegelema.
Kui palju piirivalvur tegelikult ka politseiniku rolli täidab?
See on teine koht, mis tuleb lahti rääkida. Oleme osaliselt täitnud politseiniku rolli sellest ajast saadik, kui piirivalve üleüldse Eesti riigis on olnud – alates 1922. aastast. Neis kohtades, kus riigivõimu pole olnud: väikesaared, äärealad. See pole meile uus asi. Aga arusaamatuks ja keeruliseks muutus asi siis, kui seda mingil hetkel nii loomulikuna võeti ning hakati meid kaasama mitte enam ainult seal, kus see on meile kogu aeg loogiline olnud – Punamäel, Mustajõel, Vasknarvas –, vaid ka piirivalve vastutusalast tunduvalt kaugemal, mis eeldas piirivalvurite piirilt lahkumist sisemaa poole. Ehk siis eemale oma otsestest ülesannetest.
Kui tihe on koostöö Venemaaga?
Piiri ei saa ühepoolselt valvata ja selleks on loodud piiriesinduse institutsioon, mis tegeleb kõigi piiril juhtuvate probleemidega. Lihtsustatult: kui Venemaa Föderatsiooni poolt kukub puu piirile, siis tulevad mõlemad esindajad kokku, saevad puu pooleks ja jagavad ära. Aga enamik tegevusi on ikkagi jälgede tuvastamine. Meil on Venemaaga tagasivõtuleping ja kui me suudame tuvastada, et piiri rikkunud inimene tuli Venemaalt, siis Venemaa võtab ta tagasi.
Kui palju on olnud juhtumeid, mis pole avalikkuse ette jõudnud? Pean silmas jooksikuid.
See on igapäevane töö. Üks asi on see, kui saame inimese kätte ja saadame tagasi. Teine asi on salakaup. Aga ükskõik millised jäljed või liikumised, mille nii meie kui ka Vene pool kaamerates on avastanud, kontrollitakse ikkagi maastikul üle ja fikseeritakse vastava piiriesinduse ühisprotokolliga, et siin on toimunud piiriületus suunaga sinna. Ja siis tegeleb asjaga edasi vastavalt kas Venemaa või meie. Aga laias laastus saavad nad igal nädalal vähemalt korra kokku.
Nii et üldiselt ikka salakaubavedu, mitte näiteks põgenenud kurjategija?
Mitte ainult. Enamuses on ikka ebaseaduslik sisseränne. See on nüüd taas kaldunud „rohelisele” piirile.
Miks?
Lihtne põhjus: dokumendid on tänapäeval niivõrd heade turvameetmetega ja nende võltsimine on niivõrd kallis. Aastaid tagasi, kui passid polnud veel praegusel tasemel, oli neid võimalik üsna normaalse raha eest osta ja siis ei riskitud metsas külmumisega. Nüüd on aga summad läinud nii suureks, et kui sul ikka dokumenti pole, üritad sa „roheliselt” piirilt üle saada. 2012. aasta üheksa kuuga oli rohkem tabamisi kui terve 2011. aasta jooksul kokku. Siis tabasime 132 illegaali, möödunud aastal juba 293 ebaseaduslikku sisserändajat. Valdavalt oli tegemist viisade väärkasutusega, sellele järgnesid „rohelise” piiri ebaseaduslikud ületamised.
Kolm-neli aastat tagasi tulid afgaanid. Mis trendid on praegu?
Aafriklased, kes täna veel üritavad võltsitud dokumentidega tulla. Neil on teatava Aafrika riigi passid, aga nad võltsivad elamislubasid, enamasti Belgia elamislubasid. Teine grupp on vietnamlased ja süürlased. Araabia kevade jätkuna jagub neid loogiliselt ka siia. Vietnamlasi tabasime möödunud aastal 52 ja kõik nad peeti kinni välispiiri ebaseaduslikul ületamisel.
Arvestades, et Süüria olukord ei leebu, vaid läheb veelgi hullemaks, jagub ilmselt süürlasi kevadsuvel siia veelgi.
Euroopa Liitu kindlasti, aga nende põhisuund pole siiski läbi Venemaa, vaid läbi Türgi ja Kreeka.
Kui palju üks illegaalne piiriületaja keskmiselt vahendajale maksab?
Siin on erinevat infot. Kui Afganistanist Euroopasse tuldi, siis räägiti 8000–10 000 dollarist ja seda nimetati oopiumirahaks. Seal on ju kaks korda aastas oopiumisaak ja kui see on kätte saadud, on liikumiseks ka raha. Samas võib „reisiteenus” Vietnamist EL-i maksta isegi kuni 30 000 dollarit, sellisel juhul on tegemist n-ö täispaketiga, mis hõlmab mitmeid sooritusi kuni lõpliku õnnestumiseni.
Kuid tuleb eristada ebaseaduslikku sisserännet ja inimkaubandust. Esimese puhul ostab inimene endale ise „reisiteenuse”. Teine asi on see, kui tal pole sellel hetkel raha ja ta viiakse sihtpunkti ning öeldakse: nüüd töötad selle raha tasa. See ei pruugi tänapäeval olla ainult prostitutsioon. Töötatakse ka näiteks ehitustel.
Kas on võimalik, et mõnes meie pisikeses keldribaaris – kuskil neid ju ikka veel alles on – töötab kööginurgas illegaalist vietnamlane?
Ma arvan küll. Kas ta nüüd ebaseaduslikult üle piiri on tulnud, aga ta on siin illegaaliks muutunud viisa väärkasutuse käigus. Tulnud siia turismireisile ja siia jäänud või on tal mõne teise liikmesriigi viisa ja ta on siia jõudnud. Ka Eesti poolt välja antud viisaga on inimesed küsinud varjupaika Hispaanias või Portugalis, Eestis pole nad aga kunagi käinud. Ja siis saadetakse nad meile, sest Eesti on sanktsioneerinud nende Schengeni ruumi sisenemise. Seegi on iganädalane teema.
Kui tihti te olete kirunud poliitikute tehtud otsust politsei ja piirivalve liita?
Sellele, kas poliitiline otsus – ükskõik milline poliitiline otsus – on olnud hea või halb, peaksid hinnangu andma poliitikud, mitte neid realiseerima pandud riigiametnikud. Selliseid ideid on varemgi õhus olnud, seetõttu ei teagi, kui palju kordi olen sisimas kahelnud nende otsuste jätkusuutlikkuses. 1992. aastal, kui Andrus Öövel oli piirivalve peadirektor, taheti ju politsei piiripunktidesse ning kaitseliit „rohelisele” piirile saata. Andres Tarandi jõulurahuvalitsuse ajal taheti piiripolitsei teha.
Aga iga kord sai takistuseks meie kaitseväeline staatus ja otsuseid ei järgnenud. Aga kui 2005. aastal alustati piirivalvelt riigikaitse ülesande äravõtmisega ning 1. juulil 2007 rakendus uus seadus, mille järgi me enam kaitseväelased ei olnud, oli asi selge.
2007. aasta mais oli toonane siseminister siinsamas majas saalis ja ütles: „1. juulist pole te enam kaitseväelased, olete avaliku teenistuse eriliik. Aga kes te olete? Vaikus. Mina ütlen teile, kes te olete – politseinikud.” (Jutt käib toonasest siseministrist Jüri Pihlist – K. A.) Ja siis läks nädal aega mööda ja lehes oli uudis, et politsei, piirivalve ning kodakondsus- ja migratsiooniamet pannakse kokku – see oli poliitiline otsus.
Tarmo Kõuts on öelnud, et piirivalve tuleks eraldi ametina taastada. Mida teie arvate?
Selles ajas ja nendes tingimustes endale ideaali loomine on sügavalt inimlik, aga kas kogu see areng ja üleüldine Eesti õhukese riigi kontseptsioon seda toetab, ma ei oska öelda. Aga üks on kindel: see poleks enam odav projekt, kui see ratas nüüd uuesti tagasi keerata. Tuleks ju alustada paralleelstruktuuride loomist sama ministeeriumi haldusalas. Ma mõtlen siin igale ametile uuesti oma tugifunktsioonide tekitamist. Leedus oli politsei ja piirivalve koos viis aastat, pärast seda lahutati nad uuesti iseseisvateks organisatsioonideks.
Kuidas see ühendamine ikkagi käis?
Kõigepealt tegid poliitikud otsuse ja siis hakkasid ametnikud otsima argumente, miks ühendamine hea on. Tegelikult pidanuks hakkama asja vähehaaval tegema nagu mujal riikides.
Eestis oleks see ka võimalik olnud. Kõigepealt oleks tugiteenused seotud. Alguses ju räägiti, et põhiefekt tuleb tugiteenuste ühendamisest. Siis tekkis esimene kord ka ühendamise töörühmas küsimus, miks neid põhivaldkondi liitma peab, kui efekt tekib tugiteenuste liitmisest.
SMIT (siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus – toim) oli ju olemas, sama ministri tehtud, täpselt sama moodi oleks võinud liikuda edasi ja teha tehnikakeskuse, nagu näiteks on Soomes, kus toimuvad kõik hanked. Ehk siis siseministeeriumi tehnikakeskuse, mis tagab kõigile ametkondadele tehnika ja varustuse.
Järgmine samm oleks olnud raamatupidamiskeskus nagu näiteks kohtutel. Väljaõpe oleks nagunii olnud sisekaitseakadeemias, kuhu oleks lisanud täiendusõppe. Personal ja mõned muud teatud asjad oleks jäänud. Ja pärast oleks võinud edasi liikuda uute arengutega.
Aga poliitikud otsustasid teisti?
Jah. Seal oli palju puusalt tulistamist, aga see on juba ehk persoonis kinni. Tekkis näiteks küsimus: kuidas efekti saavutada? Ja siis keegi ütles: homme hommikuks olgu välja arvutatud, palju see annaks kokkuhoidu. Hommikuks oligi vastus kroonides olemas.
Aga praegu saab ju kõik siiski vaid paremaks minna?
See kolm aastat on ikka kõva madin olnud. Mul on Raivo Küüdist sügavalt kahju, et ta just nüüd peab lahkuma. Ta on teinud palju tööd nii oma sisemuses ja PPA-s kui ka ministeeriumi tasandil kõvad võitlused üle elanud. Ja nüüd on ta jõudnud sinnani, kus tegelikult alles õige asi pihta hakkab. Me oleme praegu selles seisus, kus me oleks pidanud olema aastal 2010. Ma tahan öelda, et praegu oleks olnud õige aeg, et see seadus oleks kehtima hakanud ning politsei ja piirivalve liidetud.
