Poolpime, poolkurt ja vähemasti seitsmeteistkümneaastane piirivalvekoer Dembel valvab jätkuvalt Rutja tühja kordonit ning käib hommikuti piiririkkujate otsingul mööda ülesküntud rannariba.
Kui Vene piirivalve Rutjalt lahkus, võeti autosse kaasa ka Dembliks-Djomaks-Dunaiks hüütud koer. Vaevalt sai auto nina idasse pöörata, kui koer maha hüppas ja tagasi kordonisse putkas. Selleks, et valvata piiri ja hüljatud kordonit.
Arst keeldus surmamast
”Mullu sügisel jäi ta väga viletsaks, palusin siis loomaarstil Djoma magama panna.” räägib koera eest hoolt kandev kordonivalvur Vello Metsam (57). ”Tohter ütles, et ta võib magama panna keda tahes, Djomat aga ei iialgi,” jätkab mees koera sasipead sugedes. ”Siis võtsin ta jälle leivale.”
Nelja perega Rutja külast üle lendavate luikede kluugutamise saatel keerab Dembel end rõngasse ümber kordoni õuel asuva piiritulba, lastes silma looja.
Metsam pistab pea üle aia hüüdes üle küla paarisaja meetri kaugusel õues olevale noorikule: ”Asta, vaata punasest raamatust järgi, millal lipp üles tõmmati!”
Asta vaatab ja kilkab tagasi nii, et metsalinnudki kuulevad: ”1992. aasta 2. oktoobril kell 15.” Siis on selge, millal algas Metsami Vello ja Dembel-Djoma suurem sõprus, mis elas üle ka Eesti piirivalve Rutjal püsimise aja. Nüüd on kordon tühi, vaid suviti müttavad seal Imastu kooli lapsed.
Lapsed armastavad Demblit, leides koera silmist mõistmist, mida inimesed vaimupuudega lastele alati ei jaga.
”Ta on puhtatõuline karmikarvaline terjer,” väidab Metsam. Teised väidavad, et puhtatõulisemat krantsi annab otsida. Fakt on igatahes, et Rakveres dressuuri saanud kutsikas toodi 17–18 aasta eest Rutjale tollase N. Liidu põhjapiiri valvama. Seda kavatseb koer surmani teha.
Juba ammu ei pea piiri enam valvama, seistes punasõdurite kombel näo ja püssitoruga maa poole. Ometigi hoiab kõverail jalgel komberdav Dembel ka täna kunagistel ülesküntud rannaribadel silma peal, kuigi need aina enam rohtu kasvavad.
Pruugib mistahes mundrikandjal kordonist mööduda, kui Dembelgi paukselt platsis on ning püüab oma radikuliidist vaevatud sammugi endisaegade kombel mundrikandjaga ühepikkuseks seada.
Külad Dembli poegi täis
Demblist räägitakse mitmeid lugusid. Tuntuim lugu on see, kuis neljajalgne piirivalvur rikkus Rutjal ära tõukoerte kasvatamise. Tulnud punaväelastel mõte, et võiks hakata tõukoertega äri tegema. Vaadatud välja üks tõupuhas ja vinge kangelasemast koer ja toodud kordonisse elama.
Kui siis kangelasemal parajad päevad kätte jõudnud, eskorditud ta valve all ühe kaugel asuva puhtatõulise kangelasisa juurde. Siis oodanud piirivalvurid kangelasema tiinusetunnid ära, et seista korraga silmitsi kohutava tõsiasjaga: kuuest ilmaletulnud kutsikast neli olid otsekui Dembli suust kukkunud, kõik vuntsidega.
”Djomale oleks pruuti vaja, tuleks eluvaim sisse,” leiab valvur Metsam. Demblinäolisi vuntsidega koeri pidi mõneski rannakülas leiduma.
Dembli ase on kordonihoones, tugitooli peal. Ja kui Demblile suveni elupäevi antakse, lustib ta endises kordonis koos Imastu lastega. Ja kui Dembel kaobki, püsib rannakülades edasi legend koera haruldasest paigatruudusest.
