Amuuri toomingas on vahva pruuni ketendava koorega. Väliselt meenutab noor amuuri toomingas mõnd kaske, ainult lehe kuju, valged õied ja pruunikas koor sunnivad selles kahtlema. Amuuri toomingas kasvab suureks, üle kümne meetri kõrguseks jämeda tüvega puuks. Väikesesse linnaaeda ta ei sobi. Maakodu aias on aga amuuri toomingas väga suursugune õuepuu või koguni alleepuu.

Väiksemasse aeda pilgu-püüdjaks sobib jaapani kerria (Kerria japonica), vähe tuntud roosõieline põõsas Ida-Aasia parasvöötmealadelt. Kerria on huvitav selle poolest, et pärast lehtede varisemist hilissügisel püsivad tema rohirohelised varred rohelist värvi kaotamata kevadeni. Kogu suve kuni hilissügiseni õitseb kerria kollaste õunapuuõit meenutavate õitega. Kerria kasvab kuni meetrikõrguseks. Eestis müüakse ka valgekirjulehist sorti „Variegata”, aga ka kollaste täidisõitega sorti „Plena”. Kerriasõber peab arvestama, et taim moodustab rohkesti juurevõsusid, mille kaudu ta laieneb ja vallutab üsna pea endale noorest istikust mitu korda suurema ala. Kerriale valige päiksepaisteline viljaka mullaga paik, kus tal on ruumi laiusesse kasvada. Pakaselisel talvel võivad kerria okste tipud pruunistuda ja külmuda, kuid järgmise suvega taastub põõsas kiiresti. Talvekatet vajab kerria vaid lumeta pakaselisel talvel. Põõsa paljundamine on lihtne: kevadel enne lehtede puhkemist või sügisel pärast lehtede varisemist lõigake mõni juurtega vars terava labidaga vana põõsa küljest lahti ja istutage uude kohta või kinkige sõbrale.

Apelsinipuu ja mandariinipuu sugulane korgipuu (Phellodendron) on meil vähe tuntud. Harva võib amuuri korgipuud parkides või haljasaladel kasvamas kohata. Üks väga ilus korgipuu kasvab Tallinna loomaaias kääbusjõehobu aedikus. Erinevalt sidrunipuust on korgipuu kahekojaline taim. Tema emas-õied ja isasõied on eri isenditel. Selliseid taimi nimetataksegi kahekojalisteks. Eesti puudest on kahekojalised näiteks saar, jugapuu, haab, remmelgas jt. Korgipuu kasvab noores eas aeglaselt, hiljem juurdekasv suureneb. Korgipuul on väga huvitavad le-hearmid. Neid saab näha just nüüd pärast lehtede varisemist kuni kevadel uute pungade puhkemiseni. Lehearmide kuju tõttu kutsutakse korgipuud vahel ka WC-poti prill-lauapuuks. Välimuselt meenutab korgipuu pihlakat või saart, kuid kannab hoopiski musti tugevalt lõhnavaid vilju. Korgipuu viljad pole mürgised, kuid on nii vänge maitsega, et süüa nad ei sünni. Pealegi kannavad vilju vaid viljakande-ikka jõudnud emaspuud. Toredad mustad kerajad viljad püsivad raagus puul uue aastani.

Uhkeldav äädikapuu

Punaste vilikondadega uhkeldab kogu talve äädikapuu (Rhus typhina). Ta on dekoratiivne ja pilkupüüdev aasta läbi. Suvel kaunistavad puud kenad sulgjad lehed, sügisel jätab varisemis-värvides taim põleva põõsa mulje. Sügisel küpsevad punased karvased vilikonnad, mis püsivad varisemata kuni kevadeni. Äädikapuu pole Eesti oludes täiesti talvekindel, kuigi on pärit karmi kliimaga Põhja-Ameerika idaosast. Aia soojemas kohas võib äädikapuu kasvada nelja-viie meetri kõrguseks, enamasti jääb aga madalamaks. Äädikapuud aeda istutades peab arvestama, et ta moodustab rohkesti juurevõsusid ja levib nende abil ka sinna, kuhu me pole teda istutanud. Harvem kasvatatakse Eestis pitsiliste lõhestunud lehtedega äädikapuu sorti „Laciniata”. Ka selle puu lehestik on sügisvärvides erakordselt värvikirev. Kasvukoha suhtes pole äädikapuu nõudlik. Vältima peaks liiga niiskeid ja liivaseid toitainetevaeseid alasid. Päikese käes kasvades on ka sügisvärv palju erksam.

Kikkapuudest on juttu olnud varemgi. Seekord peatume neil kikkapuudel, kelle viljad on värvilised ja püsivad põõsal kaua. Kõige tavalisem neist on meie parkides, kalmistutel ja koduaedades kodumaine harilik kikkapuu. Looduslikult kasvab ta üksnes Lõuna-Eestis ja on looduskaitse all. Harilik kikkapuu (Euonymus europaeus) on kandiliste okstega ühe kuni nelja meetri kõrgune põõsas. Õied on kikkapuul rohekad ja väikesed, oranži seemnerüüga lillakaspunased kuprad aga püsivad põõsal kaua pärast lehtede varisemist. Kikkapuu viljad on inimesele mürgised, aga linnud neid vahel söövad. Looduses paljuneb kikkapuu seemnetega, aiandites aga paljundatakse neid ka pistikutega. Kikkapuu seemned idanevad kaks-kolm aastat ja need tuleks külvata sügisel, kui maa on veel pehme. Kikkapuu on üsna aeglasekasvuline põõsas, kuid võib elada mitmekümneaastaseks. Kasvukoha suhtes on ta vähe-nõudlik, kasvab hästi nii päikselises kui ka poolvarjulises kohas ega ole nõudlik pinnase viljakuse suhtes. Kikkapuu sobib ka vabakujuliseks piirdeks, pügatuna ei õitse ta rikkalikult ja viljugi jääb niimoodi vähemaks.

Eriti silmatorkav talvise aia pilgupüüdja on tiivuline kikkapuu (Euonymus alatus). Tema okste ilu tulebki esile alles pärast lehtede varisemist. Põõsa okstele moodustunud korgiliistakud teevad tiivulisest kikkapuust täiesti erilise aiapõõsa. Sügisel on tiivulisel kikkapuul külma taluvate põõsaste seas kõige säravpunasemad lehed. Looduslikult kasvab tiivuline kikkapuu Jaapanis, Hiinas, Koreas ja Venemaa idaosas. Talveks külma eest katmist kikkapuu ei vaja, küll aga peab arvestama, et põõsa lähedal väga sügavalt labidaga ei kaevataks, sest kikkapuudel on tihe pinnaselähedane juurestik.