Pille Alaver: keda kaitseb inimene, kes vaikib pedofiili tegudest?
Pedofiili ära tunda on paraku väga keeruline ja sageli peavad pärast loo avalikuks tulekut pedofiili sõbrad silmad maha lööma ning tõdema, et neil polnud asjast õrna aimugi. Samuti leidub pea alati tagantjärele tarkasid, tuttavaid, kes teatavad „ma kogu aeg arvasin, et ta on kahtlane“. Siin tulebki kõige olulisem erinevus õige ja vale käitumise vahel ning isiklikus ja emotsionaalses plaanis vast kõige raskem otsustuse koht.
Esiteks, ei tasu mingil juhul karta politseile oma põhjendatud kahtlustest teada anda. Politseil on võimalused ja oskused kontrollida seda infot nii, et see ei kahjustaks alusetult ei võimalike ohvrite ega ka lähedaste huve. Samuti on pedofiili silt päris kiire tekkima, mistõttu politsei uurib vastavaid teateid väga delikaatselt.
Samas on Põhja politseiprefektuuri lastekaitse talituse töö praktika toonud valusaid näiteid sellest, milliseid tagajärgi võib endaga kaasa tuua inimeste teadlik vaikimine. Pedofiili aina suureneva arvu ohvrite korduvad läbielamised ei ole päris kindlasti võrreldavad teadmisega, et sa oled oma lähedase või sõbra-tuttava kohta politseile kahtlustest teada andnud. Me ei tohi unustada, et jutt käib reaalsetest lastest ja nende kannatustest, väikestest ilmakodanikest, kes sageli ise enda kaitseks väga vähe saavad ära teha. Sageli näib, et oma lähedase pedofiili võigastest tegudest teadlikult vaikija arvab, et kaitseb nii endale kallist inimest trellide eest. Sellistele inimestele on mul lihtne küsimus- kes kaitseb siis neid lapsi?
Teiseks ei ole kunagi hea mõte hakata „oma uurimist“ läbi viima. Pedofiili isoleerimisel ühiskonnast on loomulikult kõige olulisem, et ta enam lastele liiga ei saaks teha. Sama tähtis on ka tema varasemate kuritegude tõendamine. Just viimasele võib pöördumatut kahju teha eksliku käitumisega. Ikka ja jälle näeme oma töös, et nö küla peal on jutt käinud juba aastaid ja on üritatud kuidagi ise oma kahtlusi kontrollida, aga politseile pole keegi teatanud. Kui kunagi hiljem politsei lõpuks teada saab, on aga pedofiil juba jõudnud hävitada kõik võimalikud otsesed ja kaudsed tõendid. Demokraatlikus õigusriigis ei saadeta aga kedagi kuulujuttude põhjal trellide taha.
Kolmandaks, kunagi pole hilja teatada, kuigi politsei vajab infot peitkuriteost, mida pedofiilia kahtlemata on, võimalikult vara. Hilisem teatamine võib aidata ära hoida järgnevaid kuritegusid. Aastatetaguste tegude puhul on tõendite saamine väga raske, kuid päris ilmvõimatu see siiski pole.
Lõpetuseks tahan öelda, et selle ühiskonna pahupoole kajastamisel, mida peaks ohvrite säästmiseks tegema ilma nimedeta, on pea alati ka hea külg. Kogemus näitab, et paljud inimesed saavad just tänu meedias avaldatud pedofiilialugudele üle oma alusetust häbist ning julgevad tulla politseile rääkima nende suhtes toime pandud julmast kuriteost. Nii ka seekord.
