Mitte ainult selle kooli õpilastega, vaid kõikide koolide õpilastega, sest see puudutab praegu kogu Eestit. Põhiline, mida soovitatakse, on hästi lihtne: et me ei jätaks praegu lapsi väga üksi ja omapäi. Loomulikult ei taha nad pidevalt täiskasvanutega olla, kuid üksinda koju jäämine pole koolitulistamisest tingitud hirmudega toimetulekuks kõige parem. Isegi kui laps ei taha väga rääkida, aitavad tavalised igapäevased tegevused, mida laps ja täiskasvanud koos teevad: õpetaja õpetab, koolis on tunnid, mis ei jää ära. Inimesed naasevad oma tavapärasesse keskkonda, nad on koos, nad arutavad.

Noor inimene alles otsib, kellega end samastada. Nad on väga mõjutatavad. Praegu võiksid ju õpetajad ja lapsevanemad seda [tulistamist] arutada. Kui saadakse normaalselt läbi, võib arutada internetis käimiste üle, aga ka muudel teemadel. Elu ja surma üle. Õigluse ja ebaõigluse üle. Siis on see vähemalt jutuks.