Piret Kalda kiiksud
"Kodus olen päris loll võrreldes teatriga," naerab Piret elutargalt ja veab ühe silma pilukile. "Mehe ja lastega normaalselt koos elada on suur kunst. Mulle paras psühholoogiline pähkel, kuidas hoida ennast vaos. Aga samas on see hea tunne, sest muidu polekski pereelul mõtet. Ise valisin sellise elumudeli, ise teostan. Saaksin ka üksi elatud, ei koputa rinnale, et kõik, kes üksi, elavad viltu."
Edasi tunnistab näitlejanna, kuidas ta vahel lõugab tütarde peale, nii et need vaatavad ema kui koletist. Kui tegu tehtud, siis on endal väga piinlik. Vaimne terror on kole, aga kui Piret karjub, siis tuleb see nõrkusest, jõuetusest vanema tütre ees, kes juba praegu on paras isiksus. Nii lohutab ema iseennast. Väiksem Amanda (4) olevat nunnu nagu Piret ise vanasti, aga Laura (11) muudab nõutuks. Piret ei tea täpselt, kuidas käituks Tõeline Ema siis, kui tütar langetab hullumeelseid otsusi. Näiteks sõidab üksi linna teise otsa külla. "Kõike peab ta omal nahal proovima. See on nii õudne!" ahastab Piret, kel enamasti siiski õnnestub rääkida tütrega õpetlikult inimestest ja elujuhtumustest.
Piret ise oli kuulekas varatark laps, kes jälgis, millest vanemal vennal Kallel ja õde Pillel isa-emaga tüli tekkis, ega korranud hiljem nende tempe. Kui Piret sirgus, olid vanematel niikuinii juba "lapsed kasvatatud" ja tema peale ei raisatud enam karme sõnu, rääkimata vitsast. "Tegelikult hoidiski mind rohkem õde ja ühel hetkel sai tal hillitsetud pesamunast siiber. Vaatas ükskord meie Tartu kodu õhuakent, kas ma mahuksin sellest läbi." Õnneks ei mahtunud ja nüüd on neil õega eriti südamlikud suhted, nagu ka vennaga.
Piretit ei keelatud minna mitmepäevasele matkale või klassiõhtule, sest kaval plika näitas kõik oma peigmehed kodus ette ega kuritarvitanud vanemate usaldust. Puberteediprobleeme ta ei mäleta, aga tütarde puhul kardab hirmsasti. "Minu jaoks polnud kohutavamat asja, kui venna-õega sel ajal riieldi või mu kaaslasi ohjeldamatult nüpeldati. Hakkasin sügavalt mõtlema – miks?"
Eriti kardab Piret tütarde tuleviku pärast: see on tal tõeline kiiks, nagu kasvataks kanaema pardipoegi: "Värisen juba ette, kas nad ikka suudavad haritud isiksustena elus läbi lüüa. Teha hingelähedast tööd, mille eest ka makstakse. Vaat see oleks tõeline Bingo! Aga järsku hakkavad head partiid jahtima? Ma ise pole kunagi unistanud rikkast mehest. Ma võiks armuda isegi väga vaesesse, kui mees on armastusväärne ja ma ise olen tast jõukam." Samas ei sisenda Piret Laurale, et tõeliselt suur armastus võiks puhkeda ainult vaese mehega. "Mõni vaene on lisaks väga loll, saamatu ja vastik, sest vaesus teeb tigedaks."
Igavene kaotaja
Piret muretseb, kas see ikka on hea, et vanem tütar erineb teistest lastest. Veel rohkem läheb ta põlema, kui näeb tütart kordamas enda vigu. On küsinud Lauralt, miks ta on selline udukogu, kes kaotab koolis alatasa vahetusjalatseid. Piret ise kaotas lapsepõlves mitu korda aastas korterivõtmeid. Võtmed rippusid tal kaelas, kuid kadusid ikka ära. "Ma vist nõuan vanemalt lapselt liiga palju," ohkab Piret ja vaevab samas südant, et ei jõua teatri kõrvalt lastel kogu aeg silma peal hoida, ja muretseb, kas ta üldse on kasvatanud neid õigesti. "Minu jaoks tähendab vabakasvatus lihtsalt kasvatamatust. Kuigi ma ise kasvasin vabalt, aga endast vanemaid inimesi ma austasin!"
Nii korralik ja erakordselt arenenud kriitikameelega pabistaja mängib laval napakaid naiivitare, alkohoolikuid, müüdavaid ja lükata-tõmmata naisi, igasuguseid tobedaid mammisid. See on vist Pireti lemmikkiiks? Ainult üks arukas tegelaskuju meenub tema kooliaegsest repertuaarist: Irina Tshehhovi "Kolmest õest".
Meeldis mängida meestega
Ta ei tahtnud olla lapsena karnevalil kaunis printsess, vaid ikka nõid või vaim. Meeldis jäljendada mutikesi, ohvitseriprouasid. "Nüüd vaatan Laurat – tema tahab teha end ilusaks ja saada rikkaks. Mulle on see tundunud igav. Kui olen ilus, siis mina ei saaks lolli mängida, tunda, et mu käed on vabad. Liiga positiivsete rollidega on sama lugu, lähevad eneselegi läilaks. Kunagi olin noortetükkides roosa kleidiga tütarlaps: polnud see ega teine."
Piret tegi tollal eriliste krutskitega nalju. Mängisid Anne Reemanniga eesti noormeestele Odessa venelasi. Mäng kukkus tüdrukutel tõetruult välja, nii et poisid hakkasid eesti keeles kommenteerima, et mis king või püks jalas.
Kord trollis tuli raudhammastega koll – meremees vist? – Piretile ligi ja tahtis tema kotti kanda. "Lasksin sel rõõmuga sündida, et mis nägu sõbranna kodus teeb, nähes minul sellist kavaleri. Mees tõi meile hiljem ohvitseride majja pileteid. Sihukesi lolle tükke sai nooruses tehtud küll ja küll, aga kahjuks andsin ka tõsistele noormeestele lootust, tehes neile haiget. Nii ma enam meestega ei käitu."
Ent siiamaani etendavad nad Anne Reemanniga teistmoodi lolle, kui lasevad igal välisreisil endalt midagi ära tõmmata. "Tunnen varga ilmeksimatult ära, kui viitsin vaadata, aga olen oma rahakottidega olnud terve elu varaste rõõm." Piretit on muidu ka lihtne haneks võtta, peab ainult usutavalt rääkima. Elmo Nüganen on selle peale mihkel. Näiteks selline lugu. Piretil said pleieri patareid tühjaks. Elmo küsis, kas ta neid keetnud on. Tema läks hiljem tõemeeli pärima, kas peaks panema patareid keevasse vette või kuumutama keemiseni? Mõtles, et taevas teab, mis molekulid seal aktiveeruda võivad.
"Usun, et igas tobukese rollis tunnen mingil määral ära iseenda. Ma ei saa öelda, et olen täiesti teistsugune." Ainult viimati, mängides Karusoo tükis "Päästke meie hinged" 15aastast üdini rikutud vene plikat, kes pussitas teda manitsevat kasuisa, ei tundnud ta ennast üheski detailis ära. Liiderlikkus ja vägivald on talle täiesti võõrad. "Videost selle kena näolapiga tüdruku intervjuud vaadates ajas vahepeal öökima, hiljem tekitas ängi. Merle käskis mul mängides tugevasti üle panna. Rolli sisse elades tundsin hoopis sellepärast häbi, et narrisin ise lapsena kaaslasi: vene russid – kapsaussid!"
Näitlejanna naudib lugusid, kus sentiment on müstika ja muinasjutuga segi nagu Bulgakovil või hispaanlaste teostes. "Olen ise ka sentimentaalne ja tahaksin uskuda muinasjutte."
Abielunaise rollis tosin aastat
Tüüpiline etendus: Piret ja tema abikaasa Priit Künnapas on kumbki eraldi pingeid kogunud ning siis plahvatab kodus tüli pesemata kohvitassi pärast. Kujutlete küll – pisike Piret läheb põlema, võimas hääl nagu aurulaeva udupasunal. Aga misanstseenid?... Mõned tuntud naised on tunnistanud, kuidas mehed on neid klobinud. Piret läheb elevile: "Mina olen vägivallast seni puudutamata. Vägivald on andestamatu! Ma ise ei vibuta kätt ka laste suunas."
Uhke ja sõltumatu Piret ei ole lükata-tõmmata naine, kes soostuks mängima talle vastuvõetamatuid peremänge. "Mu mees, nagu minagi, vajab enda ümber õhku. Me pole selline paar, et teeme kõike koos. Mõnedest asjadest me üldse ei räägi ega tüüta teineteist, võtame neid enesestmõistetavalt. Mingi aeg vajame kumbki privaatsust." Siis Priit kas sõidab sõpradega kusagile või läheb paariks päevaks maakodusse. Kõik ta sõbrad on Pireti head tuttavad, ja vastupidi. Kunagi käisid nad mehega vastastikku asutusepidudel, aga mõlemal hakkas igav. "Ma ei karda üksi elada. Ei mõtle: mis must siis saaks? Kui lähekski lahku, siis mitte suurest hirmust ühe pliidi äärest teise pliidi äärde. Ei kujuta ette uut meest, oma meeldib."
Piret, pärit heast ja lihtsast kodust, abiellus armastusest endast neli aastat vanema koolivennaga. Priit on lõpetanud lavaka, kuid pole töötanud päevagi teatris. Nüüd on ta kaupluseketi West Sport üks omanikke ja tema naine ei pea käima rikkurite pidudel konfereerimas ega mängima meestele Lumivalgekest. "Ma ei teeks seda ka vaesemana", on näitlejanna raudkindel. "Kui lapsi poleks, võiksime vabalt elada nagu hipid, aga lastel peab olema korralik ja hoolitsetud kodu, sest niikuinii on nad sunnitud taluma minu pidevat eemalolekut." Lisaks Tallinna kodule on neil romantiline taluhoone Jõelähtmel ja seal on tüdrukutel kena mängumaja. Oma rohelusse uppuvas suvekodus pihtis Piret ülemöödunud kuumal suvel, et vahel tahaks ta uuesti armuda, kogeda jälle erutavat tunnet. Sel suvel, uputava vihma käes, pani see ülestunnistus ta muigama: "Ega see tunne ei tule tellimise peale. Keegi ei saa olemasolevat rinnast välja võtta ega mujale paigutada."
Üks vägev isand, kes pidas Piretit väga edukaks naiseks ja praalis ise, et kuulub eesti meeste edetabeli esikuuikusse, uuris näitlejannalt, miks ta elab "nii mageda mehega." Piret kergitas imestusest kulme, et mees pidas elus kõige tähtsamaks edu. Piretile kui suurele egoistile on mõeldamatu isegi lühiajaline kooselu ainult raha tegeva elukaaslasega, kui neil poleks ühist soolikat, kui mees ei saaks aru, mida naine teatris teeb. "Ega Priitki pole olnud mingi teatrifänn, aga ta vähemasti usaldab minu maitset ja tuleb meeleldi kaasa, respekteerib minu tööd."
Piretit kui abielunaist vihastab kõige rohkem koristamine, millest keegi peale tema välja ei tee. "Teed kodu korda, et sõita maale, ja hakkad seal otsast pihta. Võitle nagu kahe tuuleveskiga. Ei juhtu ju midagi, kui ma seda ei teeks, aga ma ei talu segadust enda ümber. Vahel küsin naljatades mehelt: millal minust saab majaproua?" Korralikkuse kiiksu pandi Piretile juba teatrikoolis süüks. Tüdruk kartis laval kordagi eksida. Nüüd, kui lavastaja vajab laamendavat joodikut, on Piret Kalda varnast võtta. Mõned inimesed arvavad, et ta ise ongi joodik. "Viina ei võta minu organism üldse vastu, rüüpan ainult veini ega tea, mis asi on mälukas. Kui juba tunnen, et hakkan veidi purju jääma, siis kihutan kähku koju."
Piretit on püütud panna paari pea kõikide kolleegidega, kellega laval armusuhted, aga ka muude peresõpradega. Teda ja tema meest ajab see naerma. "Kui ikka müüd igal õhtul avalikult raha eest oma tundeid, siis vabal ajal ei taha kellegagi ringi hõljuda. Kohe tõmbab pere juurde." Üks seltskonnaajakirjanik pinnis teda kõvasti: Kuidas? Te olete ju armunud? Ja Piret ei tahtnud purustada tema illusiooni.
Nüüd selgitab ta: "Tegelikult olen olnud ainult paar korda elus tõsiselt armunud, aga ju ma siis olin nii uimane ja igav, et mitte keegi ei pannud seda tähele." Pireti teed pole ristunud liiga põlevate silmadega meestega. Ilmselt nad pelgavad terava keelega näitlejannat. "Kõik mu tuttavad on ammustest aegadest. Võin küll armuda inimesesse, keda pole vaadanud aastaid sellise pilguga, kuigi oleme töötanud kõrvuti. Aga mulle piisab siis enda tundest."
Piret ei pea sellist seisundit parimaks vormisolemise viisiks nagu paljud avalikult kuulutavad, et võtavad armumist kui sporti. "Mina pole enam selles eas."
Teater aitab elada
Piret ei oskagi muud, kui näidelda. Vahel, kui lained löövad üle pea, tahaks temagi ukse selja tagant kinni lüüa, aga teda ei oota kusagil keegi. Pealegi on teatris võimalik karistamatult ja väga vahetult välja elada oma tumedat poolt. Näitlejannat on see vahel hinge põhjani erutanud, kui mängib endale võõrast rolli. "Üllatav, kuidas järsku avaneb tundmatu tume kanal. See peab ju tulema mu enda seest? Tavaliselt mõni kummaline liigutus, mida ma pole kunagi teinud ega pealt näinud. Ehmatasin proovis ära, kui hakkasin järsku pokaali käekotti toppima."
Selle magusa kõheduse pärast ta seda tööd teebki.
Ene Vool
fotod: Heiki Laan, Jaak Jõepera
