Piusa koobaste häving jätkub

 (11)
Piusa koopad
Liivakoobaste kohale tekkinud auku võiks mahutada ühe tavalise eramu.Foto: Hendrik Osula

Keskkonnaamet loodab järgmisel aastal uurida, kas tasub päästmist ette võtta.

Eesti ühe imena tuntud Piusa koobastik hävineb nagunii, sest pudeneval, käikudest läbiuuristatud liivakivil pole igavest elu. Pole aga teada, kas avalikkusele avatud muuseumikoobas kukub kokku homme või kahesaja aasta pärast.

Pea ainus, kes teab koobaste igapäevasest hävingust, on Piusa koobaste külastuskeskuse juhataja Raina Hani. „Juulis tulevad kõige suuremad varingud,” rääkis ta. Selleks ajaks on varinguavast koobastesse pääsenud nii palju sooja õhku, et seinad ja laed on kuivanud ja pudedaks muutunud. Hani näitab viimase aasta varingud, millele viitavad liivahunnikud käikudes ja laienev suur pragu laes.

Majasuurune auk

Orava vald tunnistab, et nende tarkus ja rahakoti raskus pole koobastiku päästmiseks piisav. „Kahjuks on keskkonnaametnike prioriteet nahkhiired, mitte koopad ja inimesed,” nentis vallavanem Ülo Plakso. Hävingu mastaabist annab parima ülevaate küngas liivakivivarude kohal. Selles haigutab majasuurune auk – 20 meetrit lai ja 15 meetrit sügav, justkui meteoriidiauk, mis viib maapinnalt otse koobastesse.

Et seda eluohtlikku teed on hiljuti kasutatud, näitavad nii värsked jalajäljed kui ka auku heidetud puud, mida on läinud tarvis välja ronimiseks. Varisemisohtlik kaldajärsak liigub iga aastaga piirdepostidele lähemale. Need aga seikluste otsijaid kinni ei pea. Pole vaja elavat fantaasiat, et kujutleda, milline kole saatus võib augus uitajat tabada, kui tonn liiva otsustab talle järgneda.

Samal teemal:

„On idee varinguava liivaga täita, mida on kõrvalasuvas endises karjääris piisavalt,” rääkis keskkonnaameti looduskaitse bioloog Tarmo Evestus. Pole aga selge, kas liivaküngas kannataks traktorite ja veokite raskust. Asub ju selle all ligi kilomeeter koopaid. Samuti pole selge, millisel kiirusel tekitab koobastest mööduv rong kõige vähem vibratsiooni ja hävingut. Raudtee jääb koobastest kõigest mõnesaja meetri kaugusele.

Sügisel algavad Piusal järjekordsed nahkhiirte uuringud, millega selgitatakse, kas ja kuidas võivad võimalikud koopa päästetööd nende talvitumist ohustada. Keskkonnaameti pressiesindaja Irmeli Karja sõnas, et nii inimkäte kui ka looduse loodu on sageli ajutine.

Rahastamine pole selge

„Tuleb leida tasakaal, kui kallilt on mõistlik ajalist objekti säilitada.” Koopa „klientideks” on Karja sõnul nahkhiired ja külastajad, esimestele piisab vähemast kui teistele. Augustis selgub, kas järgmiseks aastaks kavandatud raudtee mõju ja koopa turvalisuse uuring, mis maksab 16 000 eurot, saab keskkonnainvesteeringute keskuse rahastuse või mitte.


Baltimaade uunikum

Piusa liivakoopad on tekkinud aastatel 1922–1966 klaasiliiva käsitsi kaevandamisel. Koopad on kuni 14 meetri kõrgused, käikude kogupikkus on kuni 30 kilomeetrit.

Kaevandamise lõpust olid koopad 40 aasta jooksul n-ö mitteametlikult avatud, leides kasutust nii turismiobjekti, satanistide riitusepaiga kui ka juurviljahoidlana. Avatud sissekäikudest põhjustatud sisekliima muutused ja hoolimatud külastajad rikkusid koobastikku. See võeti looduskaitse alla 1981. aastal, kaitseala loodi 1999. aastal. Muuseumikoobas avati avalikkusele ametlikult 2008. aastal, kui valmis vaateplatvorm ja oli tagatud külastajate turvalisus. Tööde käigus teised koopad suleti.Kindlustustöödeks kulus 3,7 miljonit krooni. Külastuskeskus avati huvilistele aastal2010.

e-kaubandus konverents
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare