Põhja-Tallinn tahab ema ja poega hulluks kuulutada
82-aastane tallinlane Mira Sukhanova ja tema 46-aastane poeg Igor Suhhanov on mures ja hämmingus. Põhja-Tallinna linnaosa valitsus on nad mõlemad kohtusse andnud eesmärgiga hulluks kuulutada ja riiklikku erihooldekodusse elama panna. Kui inimestelt on teovõime ära võetud ja linn saab nende eestkostjaks, tekib linnal ka õigus nende korter realiseerida.
„Ma ei saa aru, miks seda vaja on,” imestab päris siiralt Mira Sukhanova, kes on küll kehaliselt habras, kuid väga terava pilgu ja kindla ütlemisega vanadaam. „Ma ei oska seda kuidagi seletada, milliseid probleeme nad meil siin näevad või millega seda argumenteerivad.” Ta käis küsimas juriidilist nõu ning ajab nüüd koos oma pojaga aktiivselt asju, et kohtus linna taotlus läbi ei läheks. „Me ei taha mingit eestkostet,” kinnitas ta.
Samuti ei soovi Sukhanova, et sotsiaaltöötajad tal kodus käiksid, sest siiani ei ole ta enda sõnul neilt asjalikku abi saanud. Naine kirjeldab, et kui neil olid veidi aja eest probleemid majaühistu juhiga, kelle väljakirjutatud arvete õigsuse nad kahtluse alla panid, siis näiteks sotsiaaltöötajatelt nad selle olukorra lahendamisel abi ei saanud. Terve elu on ta koos pojaga, kellele on määratud puue, ise hakkama saanud ja haiguse ajal poja eest hoolitsenud, vajamata kõrvalist abi. „Mul on palju lähedasi tuttavaid, kes vajaduse korral abistavad,” kinnitas ta.
Toimekas pereema
Eesti Päevalehe ajakirjanik ja mitmed tunnistajad võivad kinnitada, et Sukhanova on võimeline linnas ringi liikuma, vestlema ja asju ajama ning mõistab täielikult toimuvat ehk dementsusest on asi päris kaugel. Ka nende kodu külastades olime tunnistajaks ühele toimekale süüa valmistavale pereemale ja tema vestlust üleval hoidvale pojale. Siseministeeriumis kriminalistikaeksperdina töötanud naine ei ole kunagi põdenud psühhiaatrilisi haigusi, füüsiline tervis on samuti stabiilne. Sukhanova juriidiline nõustaja kinnitab, et õigust riivav kohtlemine üksnes tema kõrge ea tõttu on põhiseadusega keelatud. Sukhanova väitis seetõttu ka oma vastuavalduses kohtule, et palub hoopis trahvida Tallinna linna protsessiõiguste pahauskse kasutamise ja tema põhiõiguste riivamise eest.
Igor Suhhanovile on juba aastate eest küll määratud puue ja praegu on tal jalad haiged, kuid see ei sega ka teda iseseisvalt liikumast. Tema on enamasti see, kes poes käib. Ta on aeg-ajalt ka tööotsi teinud, kui tervis on lubanud – niisiis saab temagi edukalt iseseisvalt hakkama. Igorile on päris ammu pandud küll ka psühhiaatrilise häire diagnoos, kuid teda hiljuti hinnanud psühhiaatri seisukoht on samuti, et ta seisund on stabiilne ja ta ei vaja eestkostet. Seaduse järgi võib inimeselt tema teovõime täielikult ära võtta, kui ta võib olla iseendale ja teistele ohtlik ega saa oma tegudest aru.
Sukhanovaga kokku puutunud Eesti patsientide esindusühingu jurist Marika Kabal kinnitas samuti, et naine ei vaja eestkostet. „Ma ei saa anda meditsiinilist hinnangut, aga kui eraisik võin öelda, et nad on võimelised iseseisvalt hakkama saama ning piiratud teovõimega nad küll ei ole,” kinnitas Kabal, kes eestkoste küsimustega oma töös tihti kokku puutub. „Viimasel ajal olen märganud tendentsi, et eestkostet surutakse kohtu kaudu peale sellistele tüütuks muutuvatele inimestele, kellega on sotsiaaltöötajatel näiteks väga palju sekeldusi. See on lihtne viis nad silme alt ära saada.” Sellisel juhul on aga tegemist inimese põhiõiguste räige rikkumisega, kui kohtus selgub, et inimene on täiesti adekvaatne. Teisisõnu – keegi võib küll olla tüütu ega soovi sotsiaaltöötajaid oma korterisse lubada, aga see ei tähenda veel, et ta on hull ja temalt võib ära võtta õiguse oma elule.
Ei selgitata
Praegu on asi antud kohtusse üksnes sotsiaaltöötajate hinnangule tuginedes ja Põhja-Tallinna linnaosa vanema Karin Tammemäe allkirjaga. Linnavalitsus aga ei ole nõus oma otsust selgitama. Linnaosa vanema asetäitja Olga Ivanova, kelle jutul Sukhanova käis, et asja kohta selgust saada, ei selgitanud vanadaami sõnul temale midagi ning keeldus ka Eesti Päevalehele vastamast, viidates isikuandmete kaitse seadusele.
Vastasime, et pere on nõus info edastamisega ja võib seda ka oma allkirjaga kinnitada. Sellele tuli vastuseks e-kiri linnaosa valitsuse haldussekretärilt Helju Pritsilt, kes ikka andmete kaitset põhjenduseks tuues vastuste andmisest keeldus. „Sotsiaalhoolekande osakond on osutanud igakülgset abi, toetanud ja jälginud selle pere käekäiku. On osutatud koduhooldusteenust ja pakutud abi igapäevaste toimingutega toimetulekuks, kuid sellest on kategooriliselt keeldutud. Igapäevase elukorraldusega toimetulek ei ole sellel perel kerge ja nad vajavad kõrvalist abi,” seisis kirjas.
Ometi ei tähenda ju kõrvalise abi vajadus veel seda, et inimeselt peab täielikult teovõime ära võtma. Sellele vastuolule ametnikud selgitust ei andnud. Samuti keeldusid nad selgitamast, mis teenuseid nad on osutanud ja milles seisneb nende hinnangul selle pere väidetav üliraske olukord.
Kommentaar
Kadri Ibrus
reporter
•• Eesti Päevaleht on varem kirjutanud eri näidete najal, kuidas ka väga tõsise vaimupuudega või lausa voodihaigete ja dementsete inimeste kohta on linn öelnud, et nad ei vaja eestkostet, sest saavad piisavalt hästi hakkama. Kuid tegemist on olnud just nimelt inimestega, keda oleks vaja kaitsta petiste eest, kes on huvitatud nende rahast ja muul moel ekspluateerimisest – vaimupuudega inimeste puhul on see väga levinud probleem. Sellisel juhul võiks linn aidata inimest tugiisiku andmisega, kes hoiaks silma peal tema rahaasjadel ja tehingutel, ning inimesele jääks õigus otsustada oma elu üle ja ta saaks elada kodus. See aga tähendabki, et omavalitsusel tuleb tugiisiku teenuse eest maksta. Millegipärast seda aga eriti ei tehta. Selle asemel tegutseb linn aina sagedamini nii nagu praegusel juhul, kus inimeselt võetakse täielikult ära tema teovõime ja saadetakse ta elama erihooldekodusse, mille eest maksab täies mahus riik. (Maksumaksja maksab erihooldekodu koha eest umbes 640 eurot kuus.) Omavalitsus pääseb siis igasuguste teenuste pakkumisest ja saab endale selle inimese kodu käsutamise õiguse.
