Põlevkivilinnas tapetakse tohutut musta lohet

Ida õudus, Kohtla-Järve veerel kummi­tavad jäätmemäed muutuvad puuderohkeks künkaks.

See neetud koletis lebab seal juba ammu. Tema sakiline, ogadega selg paistab Narva maanteel liikujale kaugelt kätte, justkui oleks tuldsülgav lohe magamas või kõikidest kõige suurem dinosaurus oma saagi seedimiseks lösutamas. Et siis taas me isamaast värske tükk haarata, pind seedejääkidega katta.

Eluka kilomeetritepikkune, pooleteisesaja meetri kõrgune selg rikub Virumaa silmapiiri, taustalt paiskub suitsu, ta haiseb vastikult. Ta ihumahlad mürgitavad vett ja mulda. Kogu tema olemus levitab Nõukogude ideoloogia sõnumit: me ei vaja looduselt armuande, vaid võtame neid ise.

Harva on mu veerandsajandi pikkuse ajakirjanikutöö jooksul möödunud aasta, mil ma pole Kohtla-Järve jäätmemägede juur­de sattunud. Näinud seal kasvades koolvaid puudesalusid, üle tee põldudele ja heinamaadele voolavaid fenoolijõgesid.

Mäe sees on järv

Olen sinna vedanud rühmade kaupa välismaa ajakirjanikke ja turiste, kellel on keskkonnaametnike mesijuttudest jäänud mulje, et mineviku saast on me pinnalt pühitud. Toonud udujuttudest toibuma neid, kes leiavad, et keskkonnagenotsiid on väljamõeldis.

Olen näinud Brüsseli filmigruppi õhku ahmimas, Soome ajakirjanikku põõsas oksendamas, Põhjala turiste Rolexi kellaga aega võtmas, kui kaua kulub juhuslikult fenooli- ja õlijõkke sattunud konnal koolemiseks.

Siiski, paik, kuhu enam kui seitsmekümne aasta jooksul on ladestatud umbes kaheksakümmend miljonit tonni mürgiseid jääke, on maailma parim paik vähemalt üheks asjaks – vene death metal muusika kuulamiseks. Ja olen seal liikudes, saurust seirates vaikselt ikka lootnud, et kunagi midagi muutub. Aga väga pole uskunud ka. Ausõna.

Nüüd aga seisab Kohtla-Järve linna poole viival teel silt, mis teatab jäätmehoidla sulgemistöödest Euroopa raha abil. Tööde staabis ehk mäe veerele maha pandud vagunelamus juhivad väge projektijuht Tarmo Sinisaar ja objekti juht Tarvo Terase. Juhtida on neil Merko Ehituse, Ranna& Tuulbergi ning Tallinna teede ühendmeeskond, kes paneb dinosaurusele päitsed pähe.

„Mägede sees on kuni viis miljonit kanti vett,” annab Sinisaar teada. Keemiatööstuse jääke ehk teaduslikumalt öeldes poolkoksi uhtnud vihmaveed on aastakümnete vältel mäkke pidama jäänud, sest seal on vaheldumisi vett juhtivad ja vett pidavad kihid. Nüüd ongi vaja esiteks mäe ümbrus kogumiskraaviga ümbritseda ja sealt välja­imbuv fenoolirohke vesi puhastisse juhtida. Teiseks on vaja mägede Eesti riigile kuuluvad osad tasandada, katta vettpidava kattega, haljastada, osaliselt metsastada. „Aga aega, mil kogu saastevesi on välja voolanud, meie ei näe, selleks läheb kuni sada aastat,” nendib Sinisaar.

Suured kaardid me ees näitavad, et tegemist pole ühe mäega, vaid suisa mäestikuga. Siin on tipud, millest kõrgeim saja seitsmekümne meetrine. Siin on järved, mis täidetud mürgiste jäätmetega, siin on astangud ja kosed ning ehk ka saladused, mis peitunud saastakihi alla.

Mööda mägedevahelist teed, mida ümbritseb koksiks saanud Mendelejevi tabel, vuravad autod. Viru Keemia Grupi omad vea­vad ettevõtte tootmisjääke nende laoplatsile. Sulgejate ja silujate omad viivad pinnast uutesse kohtadesse, tasandades ja kõrgendades reljeefi nii, et sin­na jääks pidama vettpidav kate. Et kinnituksid ka puudesalud.

Seisame vinguvas tuules põlevkivilinna kohal. Suisa silmapiirini sirutuvad me all mäed, kus, ime küll, suudavad kasvada nii pajud kui ka kased. Hoiavad kinni koksitükkidest, liigutavad oma juuri pigem pinna peal kui selle all.

Otse me ees mäetipul on känkraks pressitud kaevandusvagonett. Kui seda enam saasta vedamiseks vaja polnud, jäeti see mäetippu maha. Teisele mäele taamal on maha jäetud terve pisike raudtee koos vagonettide armaadaga.

Masinad huugavad, kopad ragistavad, rattad sahisevad, tuul undab, tolm kipitab keelel ja silmas. See kõik on aga kõigest algus, iga nädalaga lisandub masinaid, tööde lõpp paistab alles 2013. aastal.

Nagu Toompea ümberkolimine

Nn Kirde-Eesti keskmäestik

Ligi 80 miljonit tonni jäätmeid

•• Ajakirja Eesti Loodus veebiväljaande andmeil võib mäetööde mahtu Kohtla-Järve ümbruses võrrelda kogu Toompea nihutamisena teise paika. Siiski tõstetakse ümber vaid kuni viiendik mäestiku kogumahust.

•• Kohtla-Järve suurimasse prügilasse ehk nn Kirde-Eesti keskmäestikku hakati poolkoksi ladestama 1938. Aastas tekib poolkoksi keskmiselt 600 000 tonni. Praeguseks on Kohtla-Järvel ladestatud kuni 80 miljonit tonni poolkoksi.

•• Põlevkiviõli tootmisel tekkivad peamised ohtlikud jäätmed on poolkoks ja fuussid ehk pigijäätmed. Poolkoksi taaskasutuse ja ohtlikkuse üle on palju vaieldud, siiski liigitatakse see ohtlike jäätmete kategooriasse.

•• Mäestiku kõrgeim punkt on praegu 172 meetrit üle merepinna, tööde järel tõuseb kõrgus kuni 186 meetrini, mäed ise aga muutuvad laugemaks ja kaotavad osa tippudest.

•• Mäestikku ümbritseva kaitse- ja kogumiskraavi pikkuseks on planeeritud 6, 3 kilomeetrit. Mäestiku katmiseks kulub kuni 100 hektarit vettpidavaid betoniitmatte.