"See ei ole ainult Eestis nii. Enamikes Euroopa riikides ja väga markantselt ka USA-s on see tendents väga sarnane. Mis seda toidab? Miks on USA vabariiklaste kõige populaarsem presidendikandidaat Donald Trump, kelle rassistlike, võõravihast kantud ja ühiskonda sihilikult lõhestavate räusete maht hakkab varju jätma Lenini kogutud teoseid? Miks Saksamaal sisuliselt võidab kohalikud valimised AfD, kes kutsub üles pagulasi piiril tulistama? Miks on Prantsusmaal presidendivalimiste favoriidiks tõusmas Marine Le Pen (Front National), kes lubab piirid sulgeda ja riigi euroalast välja viia? Miks Slovakkias…? Miks Poolas …? Tšehhis? Ungarist pole mõtet rääkida, aga miks Taanis, Rootsis, Hollandis…?"

Poliitikavaatlejate sõnul on selge, et radikaalne populism tõuseb peaaegu kõikjal ja seetõttu on viljatu otsida vastust vaid Eesti poliitikast. Selgitusi, miks see nii on, leiab seinast seina ning leheküljel tuuakse ära ka neist mõned levinumad.

Radikalism Eestis

Lisaks arutavad autorid veel radikaalse orientatsiooni ja radikaliseerumise mõiste üle ning toovad näitena ka Donald Trumpi fenomeni analüüsi. Lõpuks jõuavad aga autorid Eesti näiteni.

"Radikalismi esilekerkimise dünaamika on Eestis täpselt samasugune, samuti paistavad toimivat sarnased mehhanismid radikaalsuse poliitilisel äratamisel. Sarnane retoorika, hirmude poliitiline võimendamine, Eesti-väliste hirmude ebaproportsionaalne esiletõstmine – need kõik viitavad autoritaarsuse tõusule ka Eestis ning selle sihilikule ärakasutamisele meie väikeste Donald Trumpide poolt.

Ka Eestis kardab ⅔ elanikkonnast kõige enam pagulasi (keda siin sisuliselt ei ole), Euroopa kultuuri hääbumist, teistsuguseid inimesi. Ka Eestis on järjest suurem hulk inimesi avatud kõikvõimalikele ohusõnumitele. Ka Eestis on peamised etteheited poliitilisele eliidile selles, et nad ei tegutse otsustavalt, et nad tahavad “hävitada oma rahvast”, et nad on haakinud ennast “sureva” (ohtlik!) Euroopa külge ja ei püüagi Eestit jõuliselt kaitsta.

Ei ole teada, et Eestis oleks kalduvust autoritaarsusele kunagi uuritud, kuid Ameerikas ennustatakse selle jätkuvat võimendumist. Trump ei mängi siin mingit rolli. Tema kaob tõenäoliselt areenilt, aga tegurid, mis autoritaarsuse käivitavad, ei kao lähiajal kuhugi. Samuti ei ole ka Eestis ette näha, et pöörduks või pidurduks need protsessid, millele reaktsioonina on praegune populistlik radikaalsus esile tõusnud. Rahvastik vananeb edasi, linnastub edasi, rahvaarv väheneb edasi, töökohad muutuvad edasi üha kõrgtehnoloogilisemaks, info hulk ja mitmekesisus suureneb edasi. Pinged Lähis-Idas ei leevendu, sisseränne Euroopasse jätkub, harjumuspäraselt on Euroopa Liidu juhtimine kohmakas ja parimal juhul reaktiivne, iseäranis aeglane veel sellesama kogu Euroopas pead tõstva populismi tõttu," kirjutavad vaatlejad.

Kuidas võidelda?

Radikaliseerumisele nö vastumürgina näevad aga autorid eelkõige kommunikatsiooni.

"Ennekõike on tegemist kommunikatsiooniülesandega, kus väga suurele osale avalikkusest, kelle vastuvõtlikkus riigi poolt lähtuva ametliku info suhtes on ülimadal, on vaja kohale viia rahustav sõnum: meie elukorraldus jääb selliseks, nagu ta täna on, siin-seal ehk tuleb mõningaid muudatusi, aga need ei sea ühiskonna stabiilsust kuidagi ohtu. Mingi tsentraalse kampaaniaga see vaevalt võimalik on. Pigem eeldab see pikaajalist kommunikatsiooniplaani, kus on suur vahetute kontaktide osakaal teise poolega," kirjutavad analüütikud.

Teise teoreetilise võimalusena nähakse ka ümbritseva reaalsuse muutumist ja kirjeldatud ohtude kaotamist, kuid seda peavad autorid kõige keerulisemaks ja siin ei sõltu nende arvates suurt midagi Eesti valitsusest.

Autorid leiavad, et tänasel valitsusel on üldse antud teemas väga raske midagi teha ja seda ennekõike sellepärast, kes nad on. Valitsuse eesotsas on nimelt kolmekümnendates noored mehed, kes igas mõttes kehastavad ja toetavad kõiki neid sotsiaalseid muutusi, mis aset leiavad ja millest ühiskonna autoritaarsuseihalus ja radikaalsus toituvad.

"Samuti on probleemiks valitsuse legitiimsus sedasorti sotsiaalse transformatsiooni osas mingi valiku esindamisel. Eestlastel on tüüpiliselt post-sotsialistlikele riikidele World Values Survey väärtusuuringute lainetes väga madal usaldus – nii naabrite kui institutsioonide suhtes. Selles mõttes on Eesti meedias pidevalt avaldatavad võrdlusuuringud – millist institutsiooni usadad rohkem – suhteliselt pinnapealsed," leiavad autorid.

Vaja saavutada kokkupuude

Samuti toovad autorid veel välja, et Alain Corbini kirjeldusest 19. sajandi Prantsusmaa talupoegade olukorrast koorus avalikkuse ette tohutu paratamatuse mõõde – kirjaoskamatutena ei olnudki neil muud võimalust, kui elata kuulujuttude, müütide ja vastastikuse üleskütmise meelevallas. Siin – üldises kirjaoskuses, info kättesaadavuses kõigile – peitub lisaks juba eespool nimetatud ohtudele ka 21. sajandi võimalus – leevendada hirme ja selgitada protsesse, kuni ühiskond, sealhulgas ühiskonna hirmudele ja hirmutamistele avatum osa nendega vähemalt mingilgi määral harjub. Vastasel juhul on ühel hetkel tänavatel 600-pealine (või 6000-pealine või 60 000-pealine?) jõuk, kes on kõigest valesti aru saanud ja keda pole võimalik pidurdada.

"Lahendus on aga tegelikult lihtne – kontakti asumine Teisega ehk inimesega, kellega usaldusdistantsi on vaja vähendada. Jah, see ongi murdepunkt, sest hirm pagulaste suhtes on ühtemoodi nii Ühendatud Kuningriigis kui Eestis kõige kõrgem kohtades, kus võõraid inimesi ei nähta kuude ega aastate kaupa, kus ei ela mitte ainult pagulasi, vaid üldse mitte kedagi muud peale põliselanike. EKRE toetus kopeerib UKIPit – see on kõrge kohtades, kus elab töötu, vähemharitud põliselanik ja kus võõraid pole – sest seal pole ka midagi teha," kirjutavad autorid.

Kuidas seda saavutada, kuidas viia meie inimesi ja teadmisi Teisest, tema näost, pilgust, vaatest, muredest, ootustest omavahel kokku – massimeedia abita – see ongi usaldamatuse ja hirmu müüri maha rebimise tööriist. Siin on loendamatu hulk praktilisi kommunikatiivseid ideid – saata üks tšarter 200 ühiskonna läbilõiget esindava vabatahtlikuga nädalaks ajaks mõnesse Türgi või Lähis-Ida põgenikelaagreist kuni koos põgenike, ka immigrantidega üle Eesti jalutamise projektideni. Ka kõige sotsiaalkonservatiivsematest USA vabariiklastest on gei-abielude lubamise poolt need, kel perekonnas geisid – isiklik kontakt ja suhtlemine on maagilised ning eelarvamusi murdvad.

Kindlasti jätkab Poliitika.guru sel teemal konkreetsemalt. Unustage teadlikkuskampaaniad, kultuuriinimeste isikliku eeskuju eksponeerimine ja ammugi pole mingit kasu siin poliitikuist – kuigi, kui iga sõjapõgenikku humaanselt suhtuv inimene julgeks oma arvamust välja öelda, oleks elu ka toredam, sest see legitimeerib sellist suhtumist, nii nagu EKRE legitimeerib jorsse.

Vaja on saavutada kokkupuude."