Poliitikust koolipapa suurus. Andres Ammase mälestuseks

Andres Ammas ei olnud mitte lihtsalt suur mees. Ta ei olnud ka lihtsalt suurmees. Andres Ammas oli suursugune ja väärikas mees, kelle tasakaalukaid jälgi näeme Eesti ühiskonna- ja kultuurielu paljudes paikades – hariduselus, meedias, ajakirjanduses, muusikas, poliitikas. Suur mees astus oma pehmel, vahel nähtamatul sammul, ja jättis kõikjale, kus liikus, häid ideid, palju energiat, sõbralikku meelt ja koostöötahet.

Koolipapa

Andres ise nimetas oma suurimaks kutsumuseks õpetajaks olemist. Ja hea õpetaja ta tõesti oli. Kõige laiemas võtmes. Oma õpilastele, oma sõpradele, oma pojale.

Aga 1970. aastatel oli Andres ise Haapsalu 1. keskkooli koolipoiss ja tegi koos Margus Kasterpaluga kooliteatrit „Pöialpoiss”. Mõned aastad hiljem, kui Andres oli koos oma õpingukaaslase Alo Mattiiseniga lõpetamas Tallinna riikliku konservatooriumi muusikapedagoogika eriala, tuli ta taas Haapsallu. Alol oli konservatooriumi diplomitööna kaasas E. B. White'i kunstmuinasjutu alusel loodud muusikali „Charlotte koob võrku” käsikiri. Margus dramatiseeris ja Andres dirigeeris. Haapsalu kooliteater esitas unikaalse muusikaetenduse, milles esinesid kõrvuti viiendas klassis õppivad õrnad flööditüdrukud ja näiteks legendaarne Peeter Brambat. Sellest sündis kunstiteos, kust said innustust mitmed tulevased muusikud.

Selle muusikali loomisegi juures näeme Andrest talle nii omases tagasihoidlikkuses. Ta oli laval, korraldas, juhtis, dirigeeris, aga aplausi ajal tõmbus vaikselt eesriide varju, naeratas ja oli lihtsalt õnnelik tehtud tööst. Nagu Alo Mattiiseni ema on meenutanud, oli Charlotte muusikali idee Alo ja Andrese ühislooming, Alo paljude muusikaliste otsingute üheks kaasteeliseks oli just Andres, kellega nad jagasid ühikatuba, samu esteetilisi ja rahvuslikke väärtusi.

Ja pärast kõrgkooli tuli Andres Haapsallu oma kodukooli tagasi, olles seal aastaid õpetaja ja õppealajuhataja. Peale oma kooli jõudis ta olla muusikaõpetaja Tallinna Konstantin Pätsi vabaõhukoolis ja õpetaja Noarootsi gümnaasiumis.

Postipapa

Nii nagu Johan Voldemar Jannsen omas ajas, täitis Andreski 150 aastat hiljem omamoodi postipapa rolli, asutades Haapsalus 1989. aastal esimese erakapitalil põhineva ajalehe Lääne Elu, mis sai kohalike lehtede kvaliteedieeskujuks pikkadeks aastateks. Nii nagu oma teisigi töid, et võtnud Andres ajalehe tegemist kuidagi kerglaselt. 1993. aastal lõpetas ta kaugõppes Tartu ülikooli ajakirjanduseriala. Ajakirjanikutöö ei olnud talle – ja seda suhtumist nõudis ta ka oma kolleegidelt – mingi glamuurne kõrvalharrastus. „Ajakirjandus on elu ja eluga pead kursis olema 24 tundi ööpäevas,” oli üks tema nõudlikke juhtmõtteid. Ajakirjandusel, eriti taasiseseisvumise algusaastail, oli Andrese jaoks kindlasti ka poliitiline mõõde. Aga kunagi mitte kitsalt erakonnapoliitiline mõõde, vaid poliitika oli vahend ühiskonna edendamiseks kõige laiemas plaanis.

„Ajakirjandus ei pea esile tooma mitte ajakirjanikku, vaid elu ja inimesi, keda ta kajastab.”

„Ajakirjandus ei pea esile tooma mitte ajakirjanikku, vaid elu ja inimesi, keda ta kajastab,” oli Andrese kui pikaaegse meediategelase teine põhimõtteline hoiak.

Poliitikasse tuli Andres muinsuskaitse ja kodanike komiteede liikumise kaudu. See oli aeg, kus paljud valisid oma positsiooni ühel või teisel pool kujuteldavat rindejoont: kes rahvarindes ja kes muinsuskaitses, kes ülemnõukogus ja kes Eesti Kongressis. Andres oli eelkõige ühendaja. 1990. aastal valiti Andres ülemnõukogusse, mida mõnedki pidasid oma aja ära elanuks ja mittevajalikuks, kus aga samuti tuli Eesti eest võidelda. „Võidelda, kus võimalik, kus võimalik ning vajalik, sest elu kõik on ajalik ja lastele jääb tulevik,” oli üks Hando Runneli sõnadele loodud laul, mida Andres ikka heameelega laulis.

Tuleviku nimel võitles Andres nii ülemnõukogu kristlike demokraatide fraktsioonis kui ka hiljem peaministri bürood juhtides või rahvuslikke erakondi ehitades. Ta ei valinud esinduslikke või pidulikke ametikohti, vaid andis oma panuse seal, kus see hetkel tema arvates kõige olulisem oli. Ta oli valmis võtma vastutust ka siis, kui ettevaatlikumatele jäi mulje, et targem on kõrvalt vaadata.

Maa sool

Hoolimata sellest, et elu ja töö tõid Andrese pealinna, pidas ta oma kodukandiks ikka Haapsalut ja Läänemaad, sinna tõi ta igal võimalusel oma sõbrad ja pere, sinna mere äärde plaanis ta kunagi, kui aega rohkem, tagasi pöörduda. Rääkis sellest, kuidas ta unistab istuda mere ääres ja kuulata head muusikat, et ei oleks kiiret Tallinna bussi peale, et jõuda taas mõnele koosolekule, riigikogu istungile või raadiosaate lindistusele.

Andres ei olnud mitte lihtsalt Haapsalu patrioot, vaid Haapsalu patrioot ruudus. Selle tunnistuseks on aastatepikkune töö Haapsalu linna kultuuriosakonnas, linna volikogu liikme või juhina. Selles, kuidas poliitikud on Haapsalus suutnud oma linna eest ühiselt seista, erakondlikust kuuluvusest hoolimata, on suur osa just Andrese õpetusel ja tegevusel.

Hea inimene

Muidugi oli Andresel poliitilisi oponente ja vastaseidki. Ka siinkirjutajad on Andresega vaielnud, eriarvamustel olnud, erinevatesse erakondadessegi kuulunud. Andres oskas olla resoluutne, ent tema resoluutsuse taga olid alati kindlad põhimõtted ja resoluutsemadki seisukohad olid esitatud moel, mis oponenti ei halvustanud. Just oskus olla ise väärikas ja jätta oponentidele nende väärikus, tegi Andrese meie poliitmaastikul teatud mõttes erandlikuks ja unikaalseks. Auväärseks. See oli kindlasti üks olulisemaid asju, mida ta enamikule kolleegidele õpetas. Samas oskas ta oma õppetunde anda õpetaja laurilikult leebelt, aga meeldejäävalt.

2015. aastal läks Andres taas poliitikasse, unistades, et ehk õnnestub välja rookida mudamaadlus ja ärapanemine.

2015. aastal läks Andres taas poliitikasse, unistades, et ehk õnnestub ühiskonnaelust välja rookida mudamaadlus ja ärapanemine. Iga asi, mida Andres tegi, oli tehtud südamega. Aga veelgi olulisem – see oli tehtud südamlikult. Ühtegi asja ei võtnud ta ette trotsi või tujukusega, vaid ikka heas usus headusesse.

Kindlasti oli Andres Ammas üks neid poliitikuid, kes kunagi ei ajanud mingit isiklikku asja, vaid ikka ja alati Eesti asja kõige laiemas mõttes, meie kõigi asja. Tegi seda kristliku heasoovlikkusega, teades, et „elu kõik on ajalik ja lastele jääb tulevik”.

Andres Ammase ärasaatmine on laupäeval kell 12 Haapsalu toomkirikus ja kell 16 Tallinna Metsakalmistul.