Politoloog Anu Toots ütles Päevalehele, et ühe meeleavalduse korraldamine on keerulisem kui välja paistab ning mingigi tulemuse saavutamiseks tuleb protestijatel oluliselt rohkem vaeva näha.

„Eestis on meeleavaldused leiged – longitakse kohale, seistakse natuke ja longitakse koju tagasi,” tõdes Toots. „Lehmade ja sõnnikukoormaga protestimas käimist peab ka õppima. Kui seista lihtsalt loosungitega platsil, ei pruugi see mingit tulemust tuua.”

Tema hinnangul on mõjuva meeleavalduse läbiviimiseks ülioluline eelnev lobitöö ja selge konstruktiivne sõnum, mis antakse edasi õigel viisil ning õigele sihtgrupile.

„Meeleavaldus vajab väga tõhusat eeltööd ja ettevalmistust, see ei ole otsetee poliitilise tulemuseni, nagu vahepeal võib-olla paistab,” sõnas Toots.

Liiga vähe tegeletakse tema sõnul ka ürituse eesmärgi selgitamisega meeleavaldajatele endile. „Eesti poliitika patoloogiline häda on vähene seletamine rahvale, miks midagi tehakse. Eliitgrupid eeldavad, et põhjus on ju kõigile selge – mida siin seletada – aga nii ei ole,” arvas Toots.

Vaeva näha, kuni märgatakse

Eesti poliitikud meeleavaldajaid just väga tõsiselt ei võta ja seetõttu neid ka ei kuula, kuid see on politoloogi arvates pigem protestijate endi süü. „Meeleavaldajad peaksid rohkem tööd tegema, kui nad tahavad mõjule pääseda, sest nemad tulevad ja nõuavad, järelikult tuleb nii kaua töötada, kuni neid lõpuks märgatakse.”

Tänasel põllumeeste meeleavalduse on korraldanud põllumeeste keskliit ja põllumajandus-kaubanduskoda, üritusele on kategooriliselt vastu aga kolmas ühendus - talupidajate keskliit.

Kui sisuliselt ühtede ja samade inimeste eest väljas olevad organisatsioonid ei jõua meeleavalduse osas üksmeelele, siis see viitab Tootsi arvates poliitilisele tagamõttele.

„See annab tunnistust, et kuskil on teine tugevam jõud, mis mõjutab protestimeelt. Loogiliselt võttes on kõik põllumehed toetuste osas ühteviisi sarnases olukorras,” leidis ta. „Kui need kaks huvigruppi ei ole tootmise poolest diferentseerunud, siis ma pakun küll, et selle taga on seotus poliitilise parteidega. Tüüpiliselt võiks see nii kujuneda, et ühendus, mis seotud valitsevate parteidega, püüab pingeid maandada ja mitte viia asja tänavameeleavalduseni.”