Politsei lastekaitsegrupi juht Kaili Tooming: ma ei usu, et nad tegelikult tahtsid surra, neil oli lootus, et äkki keegi veel tuleb ja aitab. Nad tahtsid abi

 (20)
6RS26MAY10R08.JPG
6RS26MAY10R08.JPGFoto: Rene Suurkaev

Peamine on märgata, lapse enesehinnangut parandades saab teda aidata, tõdevad Eesti Päevalehe küsitletud eksperdid noorte enesetappudest kõneledes.

Need on kurvad lood, õnneks ei lõppe kõik katsed surmaga. Hiljuti tegi üks 13-aastane poiss enesetapukatse. Tema ümber olid sel ajal aga sõbrad, kes kohe kiirabi kutsusid, ja poiss päästeti. Erinevalt eelnevatest lugudest, kus lapsed olid vähemalt pealtnäha korralikest peredest, oli selles loos pisut keerulisem pere, ka oli peategelane ise n-ö pätipoiss. Ta oli ühe pahandusega hakkama saanud ja ema hirmutas: sind saadetakse Tapa erikooli. Poiss ei julgenud politseiga vestelda, jooksis ära ja arvas, et valib kergema tee.

Ühel päris pisikesel, alla 12-aastasel poisil suri isa ja seejärel ka koer. Lapsel oli raske ja ta tahtis enesetappu sooritada. Aga ema märkas ja otsis abi. Selle poisiga on nüüd kõik korras. „Saab ära hoida, kui märgata,” tõdes Ida prefektuuri kriminaalbüroo organiseeritud raskete kuritegude talituse lastekaitsegrupi juht Kaili Tooming.

Päris väikesed lapsed pigem kardavad surma. Ometi on teada ka üks 9-aastane poiss, keda vanaema pidevalt akna pealt maha tiris – laps tahtis end tappa. Temagi sai abi ja nüüd on kõik hästi.

Tallinna lastehaigla vaimse tervise keskuse juhataja Anne Kleinberg nentis, et ka väga väike laps võib olla meeleheitel, enamasti tundest, et keegi ei armasta teda, kõik on tema ümbert kadunud. „Aga õnneks on need vähesed juhtumid,” lisas Kleinberg.

Aastatel 2010–2016 pole ükski kuni 9-aastane laps end tapnud. 10–14-aastasi on sellel ajavahemikul vabasurma läinud seitse. Kui lapsel on suitsiidimõtted, tuleb vanematel kohe arsti poole pöörduda.

Mõnda aega tagasi viisid Ida prefektuuri politseinikud ühe end tappa soovinud lapse erakorraliselt Tallinna ja teise Tartu psühhiaatriahaiglasse. Üks laps on siiani tihti statsionaarsel haiglaravil, sest tema suitsiidimõtted pole kadunud.

Ei tahtnud surra
Kaili Tooming ütles, et nii mõnigi eespool kirjeldatud juhtum on selline, kus laps jättis enesele justkui tagasitee – tulge, aidake, äkki keegi oskab. „Ma ei usu, et nad tegelikult tahtsid surra. Neil oli see lootus, et äkki keegi veel tuleb ja aitab. Nad tahtsid abi,” viitas Tooming, et muu hulgas rääkisid need lapsed ka ju sõpradega.

Sõpru, rõhutas Tooming, ei saa juhtunus aga kindlasti süüdistada, sest ei või eeldada, et 14-aastane võtab eakaaslase juttu ülitõsiselt. Tõsi, ühe juhtumi puhul rääkis sõber oma emale ja too soovitas kindlasti toeks olla, kuulata, vaadata. „Aga mismoodi oskaks ja peaks 14-aastane hoidma teist 14-aastast, et ta ei teeks seda? Tagantjärele saame muidugi öelda, et oleks pidanud kohe minema politseisse ja teavitama, et inimese elu võib ohus olla, kuid see ongi vaid tagantjärele rääkimine,” tõdes Tooming. Ta paneb noortele südamele, et kui on vähimgi hirm või kahtlus oma sõbra pärast, siis teavitage politseid. Valige number 112. „Mitte keegi ei hakka teist halvasti mõtlema, kui tuleb välja, et sõbra elu polnud ohus. Igori tüdruk võib elu lõpuni end süüdi tunda, et ei suutnud oma noormehe surma ära hoida. Aga me rõhutame: ta ei ole süüdi,” ütles Tooming.

Vähemalt eespool toodud lugude põhjal ei võta politsei enesele julgust vanemaid süüdistada. Ometi möönavad palju näinud politseinikud, et nii mõnegi juhtumi saanuks ära hoida või vähemalt edasi lükata – eluaastad 14–17 on keerulised, kuid ehk 20-aastaselt poleks neist seitsmest lapsest suurem osa enam surmale mõelnud.

Ei usu, et nad tegelikult tahtsid surra. Neil oli see lootus, et äkki keegi veel tuleb ja aitab.
Ei ole nii, et vaid täiskasvanutel on probleemid ning mõeldakse, et elust lahkumine on kergeim viis. „Probleemid, päris probleemid on nii väikestel lastel kui ka noortel. Iseasi, kas nad saavad aru, et elust lahkumine ongi pöördumatu,” tõdes Tooming.

Loe veel

Tartu politseijaoskonna juhtivuurija Kalle Vall tõdes, et õnneks on noorte enesetappe siiski vähe – aga kõik oleks võinud toimumata jääda. „Ka üks või kaks noore inimese enesetappu aastas on liiga palju,” tõdes Vall, meenutades umbes kuue aasta tagust lugu, kus koolis tekkinud raskuste tõttu poos end üles kümneaastane laps. „Lastel-noortel, aga ka täiskasvanutel on kogunenud elulised probleemid, mida pole kellegagi lahata ja arutada. Kas siis ei saada kontakti vanemate või sõpradega. Asjad kuhjuvad ja millegipärast valitakse selline variant. Aga õnneks ikka ühiskonnas nende küsimustega juba tegeletakse. Pole nii, et keegi ei teaks probleemi,” ütles Vall.

Tegelikult ei taha ükski politseinik enesetappe, eriti noorte inimeste suitsiide, uurida – need on nii valusad teemad, mis jäävad kummitama pikaks ajaks. Aga uurida tuleb, sest see võib muu hulgas ära hoida järgmise katsetuse – mida rohkem asjadest teada, seda kergem on ühiskonnal aidata. „Statistika järgi pole noorte suitsiide hulgaliselt, aga need juhtumid lähevad alati hinge. Tavainimene ei teagi, et selliseid asju juhtub. Aga tavainimene ei tea ka seda, et lapsi vägistatakse, kuritarvitatakse,” nentis Kalle Vall.

Enesehinnangut saab tõsta
Tartu politseijaoskonna vanemuurija Martin Häidberg sõnas, et paljuski võib probleem olla koolistress ja sotsiaalne surve olla pidevalt edukas. „Üldistusena: populaarne sõna on märkamine. Last on tema enesehinnangu tõstmise kaudu võimalik aidata,” kinnitas Häidberg.

Meelvaldselt võib Häidbergi sõnul ka küsida, kas see, et kahe juhtumi puhul on lapsed õppinud eliitkoolides, on lihtsalt juhus või ongi neis koolides keskmiselt nõudlikumad õpilased, õpetajad ja lapsevanemad. „Mina eliitkoole, survestamist, konkureerimist ja neid tabeleid heaks ei kiida. Aga kindlasti ei saa öelda, et kõiges on süüdi kool, vanemad või sõprade puudumine. Kui asjaolud kokku langevad, siis resultaat võibki olla selline,” nentis Häidberg.

Anne Kleinberg tõdes, et eliitkoolid on omaette maailm: neis koolides on küllalt narkootikume, suitsiidikäitumist. Paljuski on Kleinbergi sõnul tegemist fassaadi küsimusega. Teisalt võib laps eliitkoolis tervena ja rahulikult õppida, aga see tähendab siis seda, et teda on emotsionaalselt ausalt kasvatatud. „Tal on oma sisemine tasakaal, ta ei lähe amokijooksu ja edukultusega kaasa. Nooruki jaoks on see ju ahvatlev ratas – nad tahavad sarnaneda, olla parimast parimad. Isegi kõige tasakaalukama pere lapsed on jalgealuse kaotanud, kuni tulevad jälle maa peale tagasi,” viitas Kleinberg.

Vaadake oma lapsi. Leidke aega märkamiseks. Et kellelgi, vanematel endil, ei jääks elu lõpuni süümepiinu.
Ta möönis, et näeb suurt koolipinget. „Aga mul on tekkinud küsimus, kas see koolipinge ka reaalselt on nii suur või on tegemist sellega, kuidas me seda serveerime – kohutavalt saatuslikuna. Kas see pole ehk nii, et varakapitalistliku ühiskonna ilmajäämishirm võimendab selle suureks,” arutles Kleinberg.

Uuringutele viidates ütles Kleinberg, et Eesti noored on Euroopa lumehelbekeste kõrval põrumiskindlamad ja kraadi võrra tugevamad eluga hakkama saamises. Aga sealt tulebki välja eestlasele omane nüanss – iga hinna eest tuleb hakkama saada. Teisisõnu on Tammsaare – tee tööd, siis tuleb ka armastus – liiga sügavale juurdunud. „Ja see ei ole hea,” arutles Kleinberg.

Mõne lapse jaoks võib tunduda elu lõpp, kui koolis kaklevale poistekambale tahetakse politsei välja kutsuda. „Aga see ei ole ju elu lõpp. Pered peaksid mõtlema, kuidas nad lapsi kasvatavad ja neile asju selgitavad. Alati on väljapääs,” julgustas Tooming. „Ilmselt kasvatati mõne siin esile toodud juhtumi puhul last aga liiga rangetes raamides, ta ei osanud sellest välja tulla – jäi vargusega vahele, mis nüüd saab, mida koolis öeldakse? Kas tal oli häbi? Hirm?”

Väärtushinnangud on mustvalged
Lastel on oma arenguetapi tõttu hästi range sisemine häbi ja hirmu piir ning Kleinbergi sõnul peaks lapsevanem seda pehmendama. „Viie-kuueaastasel on jäme muster selge, mis on keelatud, mis lubatud, mis häbiväärne. Aga see on hästi arhailine ja mustvalge. Seega tuleks tekitada eluga ja iseendaga sobivam väärtushinnangute skaala. Seda lihvitakse puberteedi lõpuni, kuni inimene õpib iseennast armastama ning saab aru, et ta pole täiuslik ja kõik see, mis valesti läheb, pole saatuslik,” selgita Kleinberg.

Sageli ei julgegi lapsed emale-isale pahandusest rääkida seetõttu, et neil on tunne: tehtu oli hull, nii õudne ja nüüd juhtub midagi väga, väga lõplikku. „Kuid just sellisel juhul peaksid nad rääkima ja oma vanematelt abi saama. Vanemate asi on seda oma lastele õpetada,” rõhutas Kleinberg. „Suured oskavad iseennast paremini kaitsta, aga lapsed võtavad pahanduste tegemist väga tõsiselt ja kardavad.”

Paratamatult tekib küsimus, kas me ise ei pööra lastele piisavalt tähelepanu või ongi lapsed nii stressis, et on tavaline, kui nad enesetapust räägivad? Nagu palju näinud politseinikud arvasid, saanuks eespool toodud surmadest nii mõnegi ära hoida. „Meie ise ei oska delegeerida, et vaadake, mis teie peredes toimub. Aga me saame paluda – vaadake oma lapsi. Leidke aega märkamiseks. Et kellelgi, vanematel endil, ei jääks elu lõpuni süümepiinu,” ütles Tooming.

Eesti Päevaleht jätkab vaimse tervise teemalist arutelu koolipsühholoogide ja lastepsühhiaatritega oma järgmistes numbrites.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare