Politsei, päästeamet ja meedikud harjutasid Aegna saarel koostööd
Piirivalve helikopter maandub Aegnal pärast ringi saare kohal. Õnnetuspaiga poole punuma pistnud ajakirjanikest vaatlejatele sõidab vastu maastikuauto, mille taha kinnitatud lahtisel haagisel kolm “punast kannatanut” koos kiirabi peaarsti Raul Adlase ja veel ühe meedikuga.
Sadama lähedal asuval sündmuspaigal käib tohutu melu: ühe palklaua taha on koondunud politseinike ja päästjate staap, ühe maja terrassi ääres asub ravitsoon, kai ääres loksuvad väikesed piirivalvealused, millele tuletõrjujad kannavad “kannatanuid”. Vaheldumisi siblivad meedikud, politseinikud, päästjad. Selgadel sätendavad kirjad “vastutav meedik”, “vastutav politseinik”, “õnnetuskoha ülem” jne. Omavahelist juttu ja hõikeid katkestavad pidevalt raadiosaatjatest kõlavad mitmehäälsed tekstid.
Pomm lõkkes
“Noored istusid ümber lõkke ja üks neist viskas sinna lõhkekeha, mis plahvatas,” seletab politseipoolne õppuse hindaja Kristjan Jaani õppuse legendi. Algselt on õnnetuses kaks hukkunut ja 19 kannatanut, nendest kaks raskelt vigastatud. Esimesed päästeüksused jõudsid kohale 11 minutit pärast sündmust. Metsa põgenenud mürsuviskajaga on telefonitsi ühendust saadud.
Rahvusvaheliste standardite järgi tähistatakse punasega kriitilises seisus kannatanud, kollasega raskelt vigastatud, rohelisega vigastamata inimesed ja valgega hukkunud. “Punane kannatanu peaks tunni aja jooksul jõudma haiglasse,” ütleb kiirabi peaarst Raul Adlas.
Staapide kärast veidi eemale on kogunenud neli inimest. Nende riiete on kirjutatud “läbirääkija”. Üks neist räägib mahedal häälel telefoniga – toru teises otsas on mürsuviskaja Mario, kes ähvardab nüüd end metsas õhku lasta.
Korraga kostab Adlase ruuporist sireen ja teadustatakse: “Õppus on läbi!“
Läbirääkijad ütlevad, et nende töö jäi pooleli. “Mario metsast väljasaamiseks oleks meil läinud vähemalt kolm tundi,” arvab üks grupi liige, telefoniga rääkinud Vilve Kalda.
Õppuse kokkuvõttes anti päästjate tegevusele hinnanguks tugev kolm.
Suurim probleem on side
Päästjad tunnistavad, et Eestis on suureks probleemiks sidevahendite ühilduvus ühisoperatsioonidel: side on igaühel natuke erinev. “Õppusel simuleeriti häirekeskust kohapeal, aga päriselus Eestis selline korralik operatiivsüsteemide side puudub,” tunnistab operatsiooni hinnanud Raul Adlas. Sidega oli korduvalt ka probleeme. “Teenistustel pole helikopteriga sidet, pole laevaga. Või kui on, ei leita õiget kanalit üles. Kogu aeg peab midagi leiutama või põlve otsas arendama Aga nende variantide otsimine ongi õppuse eesmärk,” kirjeldab ta.
Operatsiooni alaeesmärk oli ka selgeks saada, kuidas pärast jaanuaritormi Aegnale pääseb. Et suure laevaga randuda polnud võimalik, tuli päästjad ja meedikud kohale tuua väikeste paatidega. “See taktika meil veel puudus. Juhtuski see, mis juhtuma pidi: esimese paadiga saabus saarele vaid kaks meedikut. Nende tööpõld oli siin niivõrd suur, et kui kannatanuid hakati kopterile transportima, siis osa hukkus teel,” räägib Adlas.
